Koolid ja muud

See on olnud vaiksem nadal - ei ole teinud midagi ekstra ponevat. Suvel, kui Eestis Lii Undi Varanasi raamatut lugesin, motlesingi just, kui ebaeksootiline minu elu siin kaugel soojal maal on. Aga kolme lapsega oleks see ilmselt ysna ebaeksootiline ka kuskil mujal. Koolitoo tahab tegemist jne.
Beatrice'i klass esines reedel vanematele ja teistele lastele oma luuletustega. Me olime tublisti siin aias harjutanud, nii et Beatrice raakis kova selge haalega ja sai selle puhul veel ekstra ylesandeid - sai oelda tanud ja headaega koigile tahtsamatele tegelastele kogu klassi poolt jne. Vaga tubli.
Samal ajal maadleme matemaatikaga. Siiani on ta matemaatikas nii tubli olnud ja kuna nad selles kodutood ei saa, siis me ei ole eriti midagi teinud, sest lugemine ja eesti koolitoo votavad niikuinii aega. Nyyd selgus akki, et tal on matemaatikas raskusi ja kui hakkasime proovima, tuligi valja, et paris lihtsad tehted, mida ta juba eelmine aasta kindlasti peast oskas, on kuidagi ara kadunud. Neil on siis veider meetod matemaatika oppimiseks, nii et pidin ise seda opetaja kaest enne uurima, aga nyyd harjutame siis iga paev. Mones mottes muidugi keeruline kysimus - siin saavad paljud lapsed lisatunde nii matemaatikas kui muudes ainetes juba varakult, lisaks siis veel mitu spordiala ja muusika jne iga nadal. Samal ajal Inglismaal arutatakse, kas mitte keelata kodutoo algkoolis yldsegi. Ja Eesti systeemi jargi oleks Beatrice ju alles lasteaias, kus vaevalt kodutood antakse. Kuigi need, kes tahavad Inglise kolledzhisse saada, kindlasti kaivad mingitel kursustel, kus opivad juba korrutama ja jagama ja ruutjuurt. Ei tahaks teda liiga palju ja asjata ka piinata, aga kui ta koolis jarje peal ei ole, siis nagu peaks. Mis teha?

O"o" safari

Ma ei saa selle laptopiga internetis kuidagi o: tahti kirjutada, nii et siis tuleb selline imelik jutt, kui pohitegevuses on kaks o:-d.
Kaisime eelmise laupaeva ohtul lopuks siis ka loomaaia o:o: safaril. See on ka yks suur atraktsioon siin, nii et kohal olid bussitaied turiste. Aga vaga tore oli sellegipoolest. O:o: safari asub loomaaia korval kuid on taiesti omaette asi, mitte sama paevase loomaaia kylastamine oosel, vaid hoopis eraldi ala, spetsiaalselt o:ise eluviisiga loomade jaoks. Alustuseks vaatasime yhe show, kus olid valged hundid (Karl ytles "jaahundid"), yks serval, vaiksed toredad saarmad ja veel mitmed loomad, kelle eestikeelseid nimesid ma kahjuks ei tea. Istusime esimeses reas, nii et nagime neid hasti ligidalt. Raoul tousis aegajalt pysti ja ytles, et me koik ei kardaks. Show keskel jooksid esitlejad jarsku pingiridade vahele, et yhte kadunud looma kinni pyyda - selleks osutus 3-meetrine boa. Onneks ta ei olnud meie pingi juures. Toenduseks, et elame vaikses kylas - meist moni meeter eemal istus yks poiss Beatrice'i klassist oma ema ja oega. Enam pole siin midagi imestada.
Siis soitsime tiiru labi loomaaia bussiga. Kuna va"lku ei tohtinud kasutada, siis piltidest suurt midagi valja ei tulnud, aga nagime hulgaliselt kitsesid, kaks suurt ninasarvikut, joehobusid, rebaseid, elevante, tapiire. Moned olid kohe hasti ligidal. Teises otsas laksime maha ja tegime ka jalgsi vaikese tiiru, kus nagime leoparde, hasti toredad olid okassead, kui nad oma okkad pysti ajasid. Seal oli ka selline ala, kuhu sai sisse minna ja vaiksemaid loomi ligidalt naha (nahkhiiri jne). Lastel oli vaga tore pimedas joosta,kuigi voib arvata, et nadala sees oleks see isegi ponevam, kui on vahem inimesi.

Synnipaevad ja muud

Septembri keskmine on meil alati yks synnipaevade nadal, seekord siis Roberti 45 ja minu vahem ymmargune. Tahistamised laksidki seekord sassi, sest mina sain oma kingituse varem. Kaisime reede ohtul peenelt soomas - Swisshotelli 70 korrusel Equinox'is. Vaga uhke vaade on sealt ylevalt. Seekord oli ilm ka ilus ja tuledesara oli loputu. Tellisime degustatsioonimenyy, mis oli vaga tore. Muidugi enamus kaike umbes yhe ampsu suurused valja arvatud magustoit, mis oli tavalise suurusega ehk vorreldes eelnenutega tohutu. Ohtu lopetuseks juhtus aga midagi, mis oleks vaga hasti voinud olla stseen mingist filmist. Ootasime oma magustoitu, kui korvallauda - parima vaatega akna all - tuli uus klient. Selline meievanune "keskealine" mees, seljas vana rapane t-sark, jalas rebitud teksad, kaasas mitu poekotti. Lohnas ka vastavalt. Sebis ringi ja proovis ikka yhte ja teist tooli ja vaatas nina vastu klaasi aknast valja, et veenduda, kas see ikka sobib. Sobis siis. Natukese aja parast saabus madam - umbes sama valimusega. Selgelt turistid, sest Singapuri elanikud niiviisi valjas ei kai. Tahelepanelikul kuulamisel selgus, et raakisid hispaania keelt. Proua hyydis kohe kelnerile, et see tooks talle ruttu hasti jaakylma coca-cola. Onu tellis siis ka juba oma coke-light'i ara. Siis hakkasid menyyd uurima, nii et pidime kogu nende diskussiooni kaasa kuulama. Mees arutas kelneriga pikalt misasi on bouillabaise ja tellis siis selle lopuks aga "ilma kalata, ainult puljong ja olgu see hasti soe". Siis laks pearoa juurde - soovis kala "seabass" (ma ei tea mis see eesti keeles on), aga ilma soustita ainult grillitud ja riisiga. Proua pidas omakorda analoogset diskussiooni pyydes selgitada, kas salat on suur voi vaike. Vaene kelner jooksis muudkui koogi vahet, et selgitada, kas auvaarsete kylaliste soovid on ikka taidetavad. Koike saab. Kuigi sellises kohas voiks arvata, et see on chefi egole solvav, kui keegi tema souste ja spetsiaalselt loodud kunstilisi menyysid ei soovi. Selleks ajaks oli olukord minu meelest juba nii piinlik ja ilmselgelt kogu paeva shoppamas veetnud tegelaste aroomid vallutasid kogu ymbruse, et lahkusime kiiresti. Voib ainult ette kujutada, kuidas yritus jatkus. Pole siis ime, et hiinlased meid haisvateks suurninadeks kutsuvad. Aga ma ei saa aru, kuidas sellised inimesed sellisesse restorani sattusid. Ja paraku on siin etiketiga ilmselt nii, nagu koigi muude asjadega, et veetakse tapselt napuga jarge - st lyhikeste pykstega sisse ei lasta, aga kui on pikad, siis ei mangi rolli, kas mustad, katkised ja haisvad. Itsitasin veel mitu paeva selle yle, sest toesti oli selline filmilik klishee olukord, kuigi tegelased filmis oleks toenaoliselt olnud ameeriklased. Sarnase kaitumisega meenuvad muidugi ka uusrikkad venelased Austrias, ainuke vahe, et nad on ikka korralikult riides.

Laupaeval oli poiste koolis suur hiina tanupyha festivali pidu. Hasti tore. Lapsed laulsid ja opetajad esinesid line-tantsuga ja mingi diskonumbriga, oli kostyymivoistlus jne. Ja siis suur ohtusook, et korjata raha uue manguvaljaku jaoks. Vist umbes 500 inimest. Lastel oli hasti tore olla oma koolisopradega aga vahe teistsuguses olukorras. Kui pimedaks laks, pandi paberlaternad polema. Raouli oma lakski kogu taiega polema. Marssisime koik laternatega ymber kooli. Aga pildid sellest on kahjuks Roberti telefonis ja ma ei oska neid veel siia panna. Karl voitis kalarestorani kinkekaardi.

Pyhapaeval siis toimus Robert "synnipaevakink" - kaisime purjetamas ymber Pulau Ubin'a. Ta ei arvanud kuni viimase hetkeni ara, mis me teeme, nii et yllatus oli onnestunud. Alles siis kui jahtklubisse sisse soitsime sai aru.

Blue Eagle on 37 jalane paat, yhesonaga paras meiesuurusele seltskonnale. Omanik purjetas, nii et meil polnud midagi teha. Soitsime Singapuri pohjakaldal alustuseks laane poole. Malaysia poolne kallas on seal vaga toostuslik ja see ei olnud just eriti ilus vaadata, aga kuna sinna poole jai ainuke koht, kus lounasoogiks peatuda, siis tegime nii. Parast lounasooki purjetasime tagasi Pulau Ubin'a ja Malaysia vahelt. See on hoopis teine maailm. Malaysia pool olid pohiliselt mangroovid, sekka vaikseid kylakesi, Pulau Ubin'a pohjarannik on koik korge (okas)traataiaga kinni, et malaid ei saaks sinna yle ujuda. Vahemaa on voibolla monisada meetrit. See oli monus ja rahulik soit. Imelikul kombel olid meie purjetajad jalle koik nagu ara vahetatud - Karl, kes muidu kardab karusselle, mangis innuga mereroovlit, Beatrice, kes alguses kyll ytles, et kardab suuri laineid, ronis ringi nagu Pipi ja Raoul, kes muidu on koige julgem, istus minu syles ja kartis, et paat laheb ymber nii et jai lopuks magama. Tuul oli ysna vaikne, aga eks ikka paat on kylili. Kahele mereroovlile ei teinud see midagi. Siis soitsime veel yhe teise saare juurde, kus oli vaikne lahesopp ja olime seal ankrus ujumiseks. Koik olid hakkajad, aga Raoul siiski ei tahtnud minna, kui selgus, et me liivarannale ligemale ei saa. Beatrice ja Karl seevastu hakkasid lopuks isegi otse paadi aarest vette hyppama. Kui tagasi purjetasime, oli Raoul siiski ka juba natuke julgem, istus ise all kabiinis ja laulis kova haalega, vahepeal ronis yles ja vaatas valja, siis jalle vupsti tagasi. Changi jahtklubi on just lennuvalja korval, nii et soitsime lennukite maandumistee alt labi. Vahest tekitasid ylelendavad lennukid korralikke veekeeriseid, nagu vaiksed vesipyksid tousid yles.

Eriti huvitav sattus olema meie kapten - briti filosoofiaprofessor, kes on ligi 30 aastat Singapuris olnud. Opetas siin varem ylikoolis, aga kuna tsensuuriolukorras on teadagi filosoofiat keeruline opetada, siis on nyyd sellest loobunud ja nadala sees istub kodus ja kirjutab raamatut. Muidugi olid meil vaga huvitavad jutuajamised tsensuurist, pressivabadusest, aasia inimloomusest jne. Aga sellest edaspidi.

Kurb nadal

Ikka ei saa igapaevastest asjadest kirjutada. Tadi Nelli ja Pantu surm yhel nadalal on liiga suur pauk ja tundub nii ylekohtune. Kahju, et see suvi Parnusse ei joudnud, aga selle pealegi ei tulnud, et peaks hakkama kellegagi hyvasti jatma. Nii orn ja yyrike on elu. Vaatasime laupaeval, kui olid Nelli matused, meie poiste ristsete videot eelmisest suvest, seal on Nellit paris palju filmitud. Vahemalt selline liikuv malestus siis jai. Ja muidugi oli seal ka tublisti Pantut, sest kus pidu kaimas, seal oli ta ju alati kohal. Jaab yle ainult tanulik olla, et pantu oma kokkuleppest Margitiga kinni pidas ja selle suve ikka meiega oli. Lastele oli igal hommikul esimene asi uurida, kus Pantu on. Ja siis lamasid koik seal koja porandal koos. Ta oli aga silmaga nahtavalt vanaks ja viletsaks jaanud ja kui ara soitsime, ytlesin talle, et vaevalt me teda enam naeme. Yhe looma kohta on ta meie elusid ikka kovasti rikastanud. Ja Nellist jaab sinna Parnusse muidugi jube tyhi koht.