Kurb nadal

Ikka ei saa igapaevastest asjadest kirjutada. Tadi Nelli ja Pantu surm yhel nadalal on liiga suur pauk ja tundub nii ylekohtune. Kahju, et see suvi Parnusse ei joudnud, aga selle pealegi ei tulnud, et peaks hakkama kellegagi hyvasti jatma. Nii orn ja yyrike on elu. Vaatasime laupaeval, kui olid Nelli matused, meie poiste ristsete videot eelmisest suvest, seal on Nellit paris palju filmitud. Vahemalt selline liikuv malestus siis jai. Ja muidugi oli seal ka tublisti Pantut, sest kus pidu kaimas, seal oli ta ju alati kohal. Jaab yle ainult tanulik olla, et pantu oma kokkuleppest Margitiga kinni pidas ja selle suve ikka meiega oli. Lastele oli igal hommikul esimene asi uurida, kus Pantu on. Ja siis lamasid koik seal koja porandal koos. Ta oli aga silmaga nahtavalt vanaks ja viletsaks jaanud ja kui ara soitsime, ytlesin talle, et vaevalt me teda enam naeme. Yhe looma kohta on ta meie elusid ikka kovasti rikastanud. Ja Nellist jaab sinna Parnusse muidugi jube tyhi koht.