Bali

Jouan lopuks nii kaugele nadal hiljem, et meie Bali-reisist ka siin kirjutada. Oli ponev ja tore ja ilus ja vasitav ja loogastav ja koik moeldavad adjektiivid siia otsa.

Hotelle valides jargisime kahe hasti erineva naaberperekonna hasti erinevaid soovitusi ja seetottu onnestus naha mitu erinevat Balit. Singapurlastest naabrid olid just hiljuti kainud ja elanud Nusa Dua Grand Hyatt'is. Olime seal kaks ood. Muidugi tore ja luksuslik. Suur osa Nusa Dua poolsaarest ongi muust saarest tokkepuude ja turvameestega eraldatud ja seal sees on kymmekond luksushotelli. Vaadati isegi takso mootorikatte alla ja Raoul pidi peaaegu autost valja kukkuma, kui nad ukse lahti tegid. Kuna olime naabrite soovitusel tuba tellides yhe lapse maha vaikinud, saime olla koik yhes toas, kus oli laste jaoks "paevavoodi" aknaorvas, kuhu koik kolmekesi hasti magama mahtusid. Raoul avastas toas ka sauna - see oli garderoob, kus oli bambusest madal lai riiul kohvri jaoks, aga toesti oleks voinud saunalava pahe votta. Nii et Raoul kais seal siis saunas. Hotell oli ise muidugi luksuslik ja vaga heade fasiliteetidega, aga meie jaoks vist liiga suur - yle 600 toa, 5 basseini, 5 restorani, poed, spa jne. Lapsi ei saanud yksi kyll kuhugi saata, kindlasti oleks eksinud. Koik see oli ehitatud ilusale liivarannale nagu bali stiilis kyla, isegi tempel oli keset kyla ja ohtuti peeti "turgu". Hommikusoogil domineerisid vene paritolu kylastajad, justnagu Vietnamis. Hasti tore oli pikk joe moodi bassein, mis voolas labi kaljude alt ja sinka vonka labi maastiku. Selle alguses oli uureks roomuks suur vee-liumagi. Just paras pikk (ikka mitukymmend meetrit) aga mitte liiga jarsk ja kurviline ja mitte kinnine toru. Nii et meie lapsed veetsid pohilise aja sealt alla lastes. Kui liiga soe hakkas ja pohjamaa geenid valja loid, hypati kylma basseini, kus vesi 12-14 kraadi. Parastlounat olid lapsed tunnikese "kid's club'is" olles ainsad kylastajad ja meie treenisime suures ja ilusas jousaalis olles samuti ainsad kylastajad. Mida koik teised 600 toatait tegid, ei tea (ilmselt seedisid oma hommikusooki). Ohtul soitsime Jimbarani randa, mis avaneb laande ja kus saab kalarestoranides kuulsat paikeseloojangut vaadata. Paikeseloojang oli toesti uhke. Lisaks nagime Bali tantsijaid, eriti hirmus yks suur pikkade kyyntega monster. Aga Raoul juba teatas, et ei ole vaja karta, sest see ei ole paris.

 Jargmisel paeval hakkasime louna paiku Bali idaosasse soitma. Vahemaad tunduvad lyhikesed, aga Kagu-Aasiale omaselt votab nende labimine tublisti rohkem aega, kui me oskame ette kujutada. Naiteks Nusa Duast 50 km Ubudisse soitsime ligi 2 tundi. Onneks olime tellinud auto koos juhiga, muidu ilmselt seikleks ikka veel seal - teed on kitsad, kurvilised, siltideta. Ubud on Bali nn kunstipealinn, kus vanal ajal tegutsesid pohiliselt kohalikud kunstnikud ja eelmise sajandi keskpaigast avastasid selle ka valismaa maalijad. Kogu linn on tais galeriisid aga kui tahta midagi toeliselt huvitavat ja originaalset leida, siis peab ikka tublisti kaevama. Mass, mis tee peale paistab on kitsh ja koopiad kuulsamatest meistritest. Lisaks siis veel muuseume, templeid ja kuninglik palee. Kuna soit oli oodatust kauem votnud, siis pidime muidugi plaane lyhendama hakkama ja joudsime seal ainult natuke peatanaval jalutada, yhte templit vaadata ja lounat syya. Jalutamine oli muidugi seotud pideva kaupmeeste torjumisega, kes taksosid ja ei tea mida veel pakkusid. Tempel oli ilus - lootoslilli tais tiikide ja kohvikuga tanavast eraldatud.

Sealt soitsime edasi ida poole ikka sinka vonka magedest yles ja alla. Maastik muutus ponevamaks ja liiklus lahedamaks. Kitsad riisiterrassid vaheldusid vohava dshungliga. Jargmise peatuse tegime Tenganan'is, mis on traditsiooniline ja originaalne Bali kyla. Enamus tanapaeva Bali elanikke olevat yldsegi Javalt parit ja parismaalasi on ainult mones piirkonnas - see siis yks neist. Hea kontrast muidugi 5 tarni "kylast" tulles - lihtsad pimedad majakesed, kylavaljakul koerad, kanad, kuked, pyhvlid. Muidugi elatuvad nad tanapaeval turistidest, nii et esmapilgul lihtsalt elumajadena paistnud hooned osutusid kangakudumistookodadeks ja poodideks. Nad koovad seal riiet, mida nimetatakse Ikat, oma traditsiooniliste mustrite ja varvidega. Moned tundusid vaga ugri-mugri mustrite moodi. Oli yks kangas, kus olid justnagu valged lumehelbed sinisel taustal. Kuduja/myyja muidugi ei saanud aru, kui proovisin talle seletada, mida see mulle meenutas. Varvid ei ole ka erksad vaid mingi noelaga sikutamise tehnikaga justkui laiali valgunud. Ostsime yhe laudlina. Hasti palju kukkesid kiresid oma bambuspuurides, moned neid isegi roosaks ja oranzhiks varvitud. Kukevoitlus paistis olevat meeste pohitegevus, istusid seal koos maas, kuked kaes, siis laksid ja lasid neil voidelda aja viiteks. Lapsed leisid yhe toreda vaikese kutsika, hulga tibupoegi, ahvi. Hoopis teine maailm.

Siis soitsime veel terve igaviku magedest yles ja alla, vulkaanide vahelt labi, mere aarde ja sisemaale kuni lopuks juba pimeduses joudsime oma teise oomaja juurde Amed'is Bali idatipus.

Meil on olnud syndmusterikas nadalalopp. Kolmapaeval oli meil Beatrice'iga selline hea tydrukute paev. Kaisime Lacroix teatrikostyymide naitusel, mis oli eriti kihvt. Ma yldse ei teadnudki, et ta neid teinud oli ja koik oli vaga spektakulaarne. Kogu valjapanek oli ka hasti ponev - selle oli ta ka ise kujundanud. Mustad seinad ja lagi ja porand, huvitav valgustus ja kostyyme kyll ohus, kyll poorlemas, yhes osas olid seintel drapeeritud kardinad, millel jooksid videod teatrietendustelt. Seal muuseumis on alati lastele ka ekstra tegevust, nii et Beatrice joonistas seal pabernukkudele kostyyme nii kaua kui ma veel yhe tiiru tegin.

Parast laksime raamatupoodi, sest Beatrice'il oli veel kulutamata synnipaevaks saadud kinkekaart. Alati hea voimalus matemaatikat harjutada, sest natuke tuli taskurahast juurde panna, et kahe raamatu jaoks jatkuks! Ja kohvikus kaisime ka muidugi. Ainult veel manikyyr jai puudu perfektsest "tydrukute paevast".

Platvorm on valmis saanud ja ara soitnud, nii et Robertil oli reedel ka vaba paev - esimene sel aastal. Siis tegime jalle yle pika aja natuke Singapuri sightseeingut - kaisime Katongis, mis on yks vana linnaosa ida pool, kuhu kanti me harilikult ei satu. Alustasime Geylangis - malaide linnaosa, kus kaib ka pohiline oo-elu. Yhes sealses hawker-centeris oli hiljuti suur toidumyrgituste laine, kaks inimest isegi surid selle tottu. Nii et seal kandis ei soandanud midagi syya. Jalutasime vaikestel vaiksetel tanavatel, ilusad vanad nn "poemajad", hasti kirevad ja ornamentidega kaunistatud. Hoopis teine atmosfaar kui ylejaanud Singapuris. Nagu oleks mingis teises ajas. Hiinalinnas on ju ka selliseid maju, aga seal on ikka kiire-kiire ja palju rahvast. Katongis on koigil aega kyll. Plaan oli siis lopetada kuulsate Katongi laksa soogikohtade juures, et see oige laksa ara proovida - riisinuudlid teravas kookospiima supis mereandidega. Aga ilm oli kuum ja paarsada meetrit enne avastasin, et olin oma raamatu yhte poodi unustanud ja niikauaks kui ma tagasi laksin seda tooma, jaid teised mind korea ginsengi kana restorani juurde ootama. Ja kui tagasi joudsin, olidki vupsti seal sees - hea ja kylm. Ja siis muidugi soime seal. See juhtub meile lihtsalt alatasa, et kui valja lahme, satume jalle korea restorani. See oli ka yks eriti hea ja seda minu lemmikut ginsengi kanapoega ei olnud ma koreast lahkumisest saadik yldsegi soonud. Nii et oli kangesti hea. Peame yks teine kord laksat sooma minema.

Parast soitsime veel Pasir Ris parki, mis on ka meile muidu liiga kaugel - saare idakaldal mere aares. See oli yks toredamaid parke, hasti suur ja tore manguvaljak, ujutav mererand, Malaysia just paarsada meetrit eemal, mangroovidega looduspark laudteega (kuhu me kahjuks seekord ei joudnud, sest jaime hirmsa aikese katte).

Ohtul oli jalle yks eestlaste pidu - seekord siis aukonsuli kodus. Eriti meeleolukas yritus. Ta maja on just valmis saanud ja kindlasti koige uhkem eramaja, kus mina kunagi olen olnud - mae otsas keset Singapuri, suur avar valge korgete lagedega jne. Tytar saab astuda oma vannitoast dusshist otse basseini, majas on isegi lift. Yks kylaline oli Eestist ja kaasa toonud rukkileiba ja eesti juustu. Lisaks veel moned satai vardad ja sellega soogipoolis piirdus, see- eest oli juua rohkesti, mis loppes monede jaoks vist traagiliselt. Nagu Ingridi mees tabavalt ytles oli probleemiks see, et ta kyll teadis oma piire, aga just kui see oli kaes, toi Sonny lagedale eriti hea Amarone veini ... . Meie jaoks laks aga asi veel hullemaks, kuna suures nostalgiahoos otsustas keegi, et on vaja proovida Vana Tallinnat vahuveiniga, ehk siis "Vikatit". Kuigi joime ainult klaasikese, taitis see oma nime ettekuulutuse taielikult. Igatahes meie joudsime koju parast kella 3 hommikul, mida ei ole aastaid juhtunud. Aga ohtu oli nii uskumatult lobus, et kuidagi ei tahtnud ara minna. Hommikul arkasin selle peale, et Beatrice'i tennisetreener helistas ja uuris, kas ta mangima laheb - kell 9.05! Ma ei maga kunagi nii kaua, sest need kolm elavat aratuskella seda ei voimalda, aga seekord ei suutnud isegi nemad meid varem maast lahti saada. Ja Robert pidi toole minema ...

Parast tennist ja taekwondot ja ujumist jaksasime ohtul siiski juba jalle valja minna, aga seekord ainult koos lastega pizzat sooma, koos Ingridi perega. Veini ei tahtnud keegi millegiparast.

Pyhapaeval varvisime mune, millest kyll kahjuks paljud juba enne koksimist katki laksid. Jankud olid oue ka shokolaadimune toonud. Parastlounat kaisime Sentosal, kus on yks 4-D kino, mida lapsed on juba tykk aega peale ajanud. Piraadifilm. Aga 4-D osutus siiski liiga suureks katsumuseks. Vahe sellest, et mesilased ja nahkhiired silme ees lendasid, krabid jooksid jalgade alt, toolid hyppasid, vesi pritsis ja tuul puhus. Nii et Beatrice vottis prillid ara ja pani silmad kinni. Karl istus kyll oma toolis aga ilma prillideta, Raoul istus Roberti syles prillidega ja varises yle kere. Nii et mitte eriline onnestumine. Pealegi tundub Sentosa iga jargmine kord hullemini volts ja ylerahvastatud kui eelmine kord, nii et ma ei kavatse sinna enam minna. 

Nyyd on Beatrice'il koolivaheaeg ligi 3 nadalat, nii nagu see siin kevadel/suvel kaib kordamooda. Sellest viimase nadala soidame Balile, kui Robertil too 15ndal lopeb. Senikaua proovime siin meelt lahutada, kui poisid koolis. Sobrad kylas ja sopradel kylas jne.

Eelmine nadal sain esimest korda Reiki't tunda - yks Beatrice'i klassi ema alustab oma Reiki praksist ja harrastab niikaua tuttavatega. Hasti eriline kogemus - hakkasin silmad kinni igasugu varve nagema ja siis kui ta joudis mu kurgu juurde, ytles akki, et seal paremal pool on vaga tugev naiste oiguste eest voitleja haal! Eriti imelik, sest ta ei tea midagi rohkem minust kui seda, et ma olen siin kolme lapse ema, kes rukkileiba kypsetab. Lopuks vajusin poolunne ja nagin igasugu veidraid varvilisi unenagusid. Imelik on see, kuidas tunned ise energia liikumist ja see, kes reikit teeb tegelikult sinu motteid ei nae ega suuna vaid ainult avab intuitiivse poole, mis meil enamasti argipaevases elus ju hoopis kuskil peidus on. Igatahes vaga sygavalt loogastav elamus ja olin mitu paeva nagu mingi kaitsva mulli sees. Proovige, kui saate!