Meil on olnud syndmusterikas nadalalopp. Kolmapaeval oli meil Beatrice'iga selline hea tydrukute paev. Kaisime Lacroix teatrikostyymide naitusel, mis oli eriti kihvt. Ma yldse ei teadnudki, et ta neid teinud oli ja koik oli vaga spektakulaarne. Kogu valjapanek oli ka hasti ponev - selle oli ta ka ise kujundanud. Mustad seinad ja lagi ja porand, huvitav valgustus ja kostyyme kyll ohus, kyll poorlemas, yhes osas olid seintel drapeeritud kardinad, millel jooksid videod teatrietendustelt. Seal muuseumis on alati lastele ka ekstra tegevust, nii et Beatrice joonistas seal pabernukkudele kostyyme nii kaua kui ma veel yhe tiiru tegin.

Parast laksime raamatupoodi, sest Beatrice'il oli veel kulutamata synnipaevaks saadud kinkekaart. Alati hea voimalus matemaatikat harjutada, sest natuke tuli taskurahast juurde panna, et kahe raamatu jaoks jatkuks! Ja kohvikus kaisime ka muidugi. Ainult veel manikyyr jai puudu perfektsest "tydrukute paevast".

Platvorm on valmis saanud ja ara soitnud, nii et Robertil oli reedel ka vaba paev - esimene sel aastal. Siis tegime jalle yle pika aja natuke Singapuri sightseeingut - kaisime Katongis, mis on yks vana linnaosa ida pool, kuhu kanti me harilikult ei satu. Alustasime Geylangis - malaide linnaosa, kus kaib ka pohiline oo-elu. Yhes sealses hawker-centeris oli hiljuti suur toidumyrgituste laine, kaks inimest isegi surid selle tottu. Nii et seal kandis ei soandanud midagi syya. Jalutasime vaikestel vaiksetel tanavatel, ilusad vanad nn "poemajad", hasti kirevad ja ornamentidega kaunistatud. Hoopis teine atmosfaar kui ylejaanud Singapuris. Nagu oleks mingis teises ajas. Hiinalinnas on ju ka selliseid maju, aga seal on ikka kiire-kiire ja palju rahvast. Katongis on koigil aega kyll. Plaan oli siis lopetada kuulsate Katongi laksa soogikohtade juures, et see oige laksa ara proovida - riisinuudlid teravas kookospiima supis mereandidega. Aga ilm oli kuum ja paarsada meetrit enne avastasin, et olin oma raamatu yhte poodi unustanud ja niikauaks kui ma tagasi laksin seda tooma, jaid teised mind korea ginsengi kana restorani juurde ootama. Ja kui tagasi joudsin, olidki vupsti seal sees - hea ja kylm. Ja siis muidugi soime seal. See juhtub meile lihtsalt alatasa, et kui valja lahme, satume jalle korea restorani. See oli ka yks eriti hea ja seda minu lemmikut ginsengi kanapoega ei olnud ma koreast lahkumisest saadik yldsegi soonud. Nii et oli kangesti hea. Peame yks teine kord laksat sooma minema.

Parast soitsime veel Pasir Ris parki, mis on ka meile muidu liiga kaugel - saare idakaldal mere aares. See oli yks toredamaid parke, hasti suur ja tore manguvaljak, ujutav mererand, Malaysia just paarsada meetrit eemal, mangroovidega looduspark laudteega (kuhu me kahjuks seekord ei joudnud, sest jaime hirmsa aikese katte).

Ohtul oli jalle yks eestlaste pidu - seekord siis aukonsuli kodus. Eriti meeleolukas yritus. Ta maja on just valmis saanud ja kindlasti koige uhkem eramaja, kus mina kunagi olen olnud - mae otsas keset Singapuri, suur avar valge korgete lagedega jne. Tytar saab astuda oma vannitoast dusshist otse basseini, majas on isegi lift. Yks kylaline oli Eestist ja kaasa toonud rukkileiba ja eesti juustu. Lisaks veel moned satai vardad ja sellega soogipoolis piirdus, see- eest oli juua rohkesti, mis loppes monede jaoks vist traagiliselt. Nagu Ingridi mees tabavalt ytles oli probleemiks see, et ta kyll teadis oma piire, aga just kui see oli kaes, toi Sonny lagedale eriti hea Amarone veini ... . Meie jaoks laks aga asi veel hullemaks, kuna suures nostalgiahoos otsustas keegi, et on vaja proovida Vana Tallinnat vahuveiniga, ehk siis "Vikatit". Kuigi joime ainult klaasikese, taitis see oma nime ettekuulutuse taielikult. Igatahes meie joudsime koju parast kella 3 hommikul, mida ei ole aastaid juhtunud. Aga ohtu oli nii uskumatult lobus, et kuidagi ei tahtnud ara minna. Hommikul arkasin selle peale, et Beatrice'i tennisetreener helistas ja uuris, kas ta mangima laheb - kell 9.05! Ma ei maga kunagi nii kaua, sest need kolm elavat aratuskella seda ei voimalda, aga seekord ei suutnud isegi nemad meid varem maast lahti saada. Ja Robert pidi toole minema ...

Parast tennist ja taekwondot ja ujumist jaksasime ohtul siiski juba jalle valja minna, aga seekord ainult koos lastega pizzat sooma, koos Ingridi perega. Veini ei tahtnud keegi millegiparast.

Pyhapaeval varvisime mune, millest kyll kahjuks paljud juba enne koksimist katki laksid. Jankud olid oue ka shokolaadimune toonud. Parastlounat kaisime Sentosal, kus on yks 4-D kino, mida lapsed on juba tykk aega peale ajanud. Piraadifilm. Aga 4-D osutus siiski liiga suureks katsumuseks. Vahe sellest, et mesilased ja nahkhiired silme ees lendasid, krabid jooksid jalgade alt, toolid hyppasid, vesi pritsis ja tuul puhus. Nii et Beatrice vottis prillid ara ja pani silmad kinni. Karl istus kyll oma toolis aga ilma prillideta, Raoul istus Roberti syles prillidega ja varises yle kere. Nii et mitte eriline onnestumine. Pealegi tundub Sentosa iga jargmine kord hullemini volts ja ylerahvastatud kui eelmine kord, nii et ma ei kavatse sinna enam minna.