Meil oli vaga pikk ja tegevusrikas nadalalopp. Poiste koolis oli laupaeva hommikul spordipaev. Nad raagivad juba nadalaid, et teevad sporti. Nadala alguses said ka oma spordipaeva Tsargid katte ja siis oli ootus nii suur, et eriti Karl muidugi yritas seda pidevalt selga toppida. Isegi magada tahtis sellega ja kuigi ma ei lasknud, oli see enamasti hommikuks ikka selga tommatud.
Laupaeva hommikul siis nende suur paev. Koik oli muidugi tipp topp organiseeritud nagu ikka seal Maris Stella koolis. Lapsed marssisid klasside kaupa sirgetes ridades valjakule, laulsid hymni ja tombasid lipud vardasse, siis istusid varjualusesse, ikka ilusates sirgetes ridades. Odede palveid oli kuulda voetud ja ilm oli perfektne - ei vihma ei paikest - nii nagu me siin armastame. siis algasid voistlused. Iga klass oli kaheks voistkonnaks jagatud, kes siis omavahel voistlesid. Pohiliselt erinevad takistusrajad, pallidega voi ilma jne. Poisid olid eri voistkondades ja Raouli kollane voistkond voitis. Ta oli vaga uhke, aga Karl oli ka oma hobemedaliga rahul. Parast oli siis vanemate kord. Oli palju vabatahtlikke, isegi rohkem kui nouti. Motlesin, et Eestis seda vaevalt naeks. Mina muidugi ei lainud. Aga paris naljakas oli vaadata, kui nad seal ringis hularongaga maadlesid.
Sealt siis otse Taekwondosse, aga ikka jatkus energiat ja jai ylegi.
Parast sai Beatrice lopuks meie rahmeldustest rahu ja jalle oma oodatud klaveritundi minna. Poisid jaksasid ikka veel mollata ja olid ligi 2 tundi ujumas.
Ohtul laksime kontserdile - Sarah Chang koos Los Angeles'i symfooniaorkestriga, mangisid Sibeliuse viiulikontserti. Pidime ju seda kuulama minema, kuna emaja isa olid kainud sel samal kontserdil Johvis augustis. Tundus kuidagi nii veider, et Johvi ja Singapur on yhe kontserdituuri sees koos. Aga kontsert oli tore. Kuidagi kodune siin Sibeliust kuulata. Teises osas mangisid Debussy La Mer ja Raveli Bolero. Ja siis kaks lisapala, yks neist jalle Sibelius. Soome dirigent muidugi promob oma maa muusikat!
Pyhapaeval oli Deepavali eelohtu ja tulede syytamine. Siin on suur india kogukond ja seetottu on Deepavali suur pidustus. Beatrice'il on vaja kooli india kostyymi ja seetottu pidime niikuinii Little Indiasse soitma. Parastlounal, kui sinna joudsime, olid tanavad juba nii umbes, et otsustasime vaikesi tagatanavaid pidi sinna suurde poodi trygida. Joudsime siis lopuks kohale sinna kuulsasse Mustafa Centerisse - koigi turismiraamatute jargi eriti hea koht soodsateks ostudeks, aga ma ei leidnud seda ausalt oeldes. Paris paljud asjad maksid sama palju kui siin Holland Villages, kus pohiliselt expatid shoppavad. Aga see on 24 tundi oopaevas lahti. No toesti eriline koht, nii rahvast tais kui veel mahub, aga ka nii kaupa tais topitud, et ostjatel ei olegi kuskil liikuda. Motlesime oudusega, mis juhtub, kui seal peaks polema.
Joudsime siis lopuks nende india kleitideni ja ega see lihtne ylesanne ei olnud - koik suurused labisegi, 10 riidepuu jaoks moeldud torudel vahemalt 30 tykki. Kui yhe valja votad, siis ei saa enam tagasi panna. Mollasime seal tykk aega kuni lopuks yhe hasti roosa polyesterkostyymi leidsime, mis Beatrice'le vaga meeldis. Samal ajal ei olnud poisid ka muidugi kaed rypes istunud vaid kuskilt eriti kaunid india politsei kostyymid valja kaevanud. Karlil oli isegi onnestunud see juba selga toppida. Ka polyester. Siis pidi muidugi Raoul ka oma saama. Lopuks kulutasime seal umbes 700 krooni nende polyestrist riiete peale - ei ytleks just et eriti soodus sisseost!
Kui olime poest valja tryginud, oli veelgi rahvast kogunenud ja autod enam tanavatel liikuda ei saanud. Koik mehed. Motlesin tykk aega, et ei tea kas naised on kodus ja teevad syya, kuni lopuks sain aru, et eks nad on jah, ainult need kodud on tuhandete kilomeetrite kaugusel - Indias. Siin on ma ei tea mitukymmend tuhat india toolist, kes oma vabadel paevadel koik sinna Little Indiasse kogunevad. Ja muidugi ka Deepavali eelohtul. Nii nad siis istusid ja seisid seal kus said ja raakisid tekitades sellise omaparast taustaheli, mis aina paisus. Sekka Bollywoodi blockbustereid, mis tanavakohvikute ekraanidel taishelivoimsusega mangisid. Lisaks siis suitsukyynlaid, restoranide lohnasid ja prygikastide haisu. Ei midagi sarnast ylejaanud Singapuriga. See on juba peaaegu aasia, ainult paris indias vist ei ole prygikaste vaid koik otse tanaval.

Igas maailma sadamas ...

... jajah, see on osutunud jallekord toeks. Singapur on ju ka eriti suur sadam, nii et siin on meid koguni mitu. Aga on votnud yle poole aasta, et esimesed peale meie yles leida. Eile siis leidsime kohe 4 tykki - isa on restorani manager, ema kahe lapsega kodus ja teeb neile kodukooli. Tydruk 10, poiss 6. Olime nende juures paris mitu tundi ja onneks leidsid lapsed ka ruttu yhise keele. Oppisid uusi eesti mange, mille mina olin ammu unustanud, nagu "varvipott". Nemad tunnevad veel mondasid siin, nii et eks saame laulukoori ja rahvatantsuryhma kokku ,-).
Beatrice oli vaba kogu eelmise nadala ja proovisime siis kahekesi midagi ette votta. Kaisime yks paev Mia juures, ta oli kutsunud Alexi klassi korea lapsi ja nende emasid, nii et mul tuli oma korea keelt turgutada, sest osad neist ei osanud eriti inglise keelt ja pohiline jutuajamine kais korea keeles. Aga imekombel on paris palju sonavara mingites kaugetes ajukaarudes alles ja ronib sealt vajadusel jalle valja.
Neljapaeval kaisime Beatrice'i lemmikkohas Science centre's koos tema suurte korea sobrannadega (meie condo kaksikud). Leidsime uusi ja ponevaid asju jalle, oko-aia ja puu-otsas-maja muu hulgas.
Beatrice'i nadala tippsyndmus oli aga arvatavasti tema laupaevane klaveritund. Ta oli tykk aega ikka vaga kohklev ja pirises, et ei taha ja ei julge jne. Aga parast tundi oli taiesti ekstaasis. Opetaja on siin meie kondos, nii et ta saab ise minna ja tulla, ja on vaga armas. Beatrice tahtis kohe samal ohtul jalle minna. Kahjuks peab laupaevani ootama. Ostsime eile ka keyboardi, kuna klaver on ju yksi kurvalt Eestis. Nyyd saab siis oma kahe napuga harjutada. Poisid on muidugi kadedad ja ka selle ymber hakkamas.
Ja oma Taekwondo testi tegi B edukalt, nii et on nyyd valge voo kollaste otstega.

Identiteedikriis lahendatud

Reedel oli Beatrice'i koolis kauaoodatud YRO paev. See on vist kooliaasta koige suurem syndmus yldse - paraad, maade esitlused, kontsert. Kokku on koolis praegu 45 rahvuse esindajaid. Ja nii nad siis marssisid seal tahestiku jarjekorras, Beatrice uhkelt eesti rahvariietes +35 C juures, kandes yksi "Estonia" silti ja lippu. Valisin talle muusikaks "Jaa vabaks Eesti meri" ja sinna juurde loeti, mis ma olin neile Eesti kohta kirjutanud. Toeline "one-girl-show". Siiski veel paris mitmelt maalt oli ainult yks voi kaks last. Koige rohkem muidugi Inglismaalt, siis Korea, Jaapan. Need kaks olidki hasti kirjud ja uhked. 4 last olid ja Soomest, kusjuures yks neist on olnud tykk aega Beatrice'i sobranna, aga alles nyyd enne YRO paeva said nad teada, et on nn hoimurahvad ja oskavad teineteise keeltes numberid lugeda.

Parast paraadi kaidi siis klassides erinevate maade "naitusi" vaatamas. Suurematel oli terve klass, korealased naiteks olid korraldanud taieliku buffet-lounasoogi, ameeriklased tegid pop-corni ja pakkusid coca-colat jne. Minus sai siis ka lopuks patriotism tagasihoidlikkuse yle voitu ja tegime lastega Eesti lauakese. Olime yhes ruumis Austria, Hispaania, Hollandi ja Shveitsiga. A ja H olid ka yhe-pere ettevotmised. Meie ebaonn oli muidugi see, et suur kastitais toredaid raamatukesi ja kaarte ja pusle jne, mis Eesti turismiarenduskeskus mulle saatis, joudis kohale laupaeval - st yks paev parast yritust olles veetnud postis tavalise 5 paeva asemel yle 2 nadala. Aga saime ikka hakkama, korjasime kodust raamatuid ja pilte, puhusime ohupalle, tegime rukkileiba ja "kirju koera". Ja huvilisi oli kyllalt. Moned olid isegi Eestis kainud. Koigil lastel olid selleks paevaks passid, kuhu nad votsid templeid maadest, mida nad kylastasid. Raoul ja Karl said niiviisi endale esimese korraliku too Eesti piirivalvuritena ja tembeldasid hoolega passe (kui neid aega yle jai Shveitsi laualt Toblerone nappamisest). Koige toredam oli aga see, et tanu oma lauakesele leidsime koolist kaks tydrukut ja nende ema, kes raagivad eesti keelt! Nad on itaallased, aga Eestis elanud 1994st aastast ja tydrukud Eestis syndinud. Yks on Beatrice'i vanune, teine paar aastat vanem. Ema tunneb siin veel paari eestlannat, yhel sama vanad lapsed. Olime selle yle toelises eufoorias. Ilma selle Eesti lauata poleks vist kunagi neid leidnud. Ainult kahju oli, et kuna olin yksi, ei saanud ise eriti teisi maid vaadata. Beatrice kais ringi yhe oma klassi poisi ja selle emaga ja korjas omale ikka koik templid kokku.

Laupaeval oli siis hasti intensiivne taekwondo paev. Koigepealt poiste trenn ja siis Beatrice'i esimene test. Ta viriseb ikka aegajalt, et ei taha minna, aga kui on seal, siis on roomus ja tubli. Minu meelest laks test hasti, eks paistab see nadal, kas saab oma uue voo. Muuhulgas pidi ta seal yhe puust plaadi katki looma, mida mina pidin kaes hoidma. Saigi hakkama.

Robert pidi pyhapaeval ka toole minema, kuna nyyd on platvorm siin ja kibekiire kaes. Siis otsustasime lastega ise loomaaeda minna. Onneks ei tulnud nii pikk toopaev ja Robert joudis juba elevandishow ajaks sinna. See oli alles midagi. Vaatasime, et oi kus vedas, esimene rida koik vaba ja sattisime ennast sinna. Kui show algas, saime aru miks. Meie ees oli vesi ja alustuseks tulid elevandid sinna ning tervitasid meid korraliku dushiga. Mitte paar tilka vaid ikka labimarjaks ja kaks korda. Jargmine kord oleme siis targemad. Poisid, kes olid seda juba oma kooliga nainud, ka ei hoiatanud, kuigi nad maletasid naiteks, kuidas elevant oma hooldaja mytsi maha viskas. Hasti tore oli, palju huumorit ja paistavad vaga intelligentsed loomad olevat. Parast lounasooki vaatasime veel yhe uue show "Vihmamets so)dib vastu". See oli ka tore - vaiksed loomad, ahvid ronisid mooda koisi korgel meie peade kohal, dzhunglihoimude sojamehed tantsisid ja mangisid trumme jne. Hea oli aga see, et vahemalt Karl ja Beatrice said isegi aru, milles uba oli - hoimusodalased viskasid lopuks vette yhe paha onu, kes tuli sinna saega puid maha loikama. Karl kysis ikka kogu parastlouna mitu korda, miks nad ta ikka vette viskasid ja kuidas see puude mahaloikamise asi tapselt on. Vaatasime ka oma lemmikuid orangutange, yks hasti suur poiss Charlie oli otse klaasi taga, nii et poisid panid oma ninad sinna vastu klaasi. Charlie paistis kyll arvavat, et meid on talle vaatamiseks toodud. Sattusime ka peale, kui kuningkobra oma nadalase soogikorraga ametis oli - vaike valge hiir hambus ja proovis seda alla neelata.

See nadal on Beatrice'il vaheaeg ja poisid ei ole yldse rahul, et tema toredaid asju teha saab samal ajal kui nemad koolis peavad olema. Aga pole midagi parata.

Identiteedikriis

Beatrice'il oli eelmine nadal yks uus klassivend parast kooli kylas - vaga tore austraalia poiss, vaikne ja leebe, kellele meeldib tydrukutega mangida. Kui ema talle jargi tuli, kuulsin huvitava loo: ta oli James'i kaest kysinud, kust Beatrice parit on (James oli kodus muudkui raakinud Beatrice see ja Beatrice teine ja mangivad koos ja istuvad koos lounasoogil jne). Beatrice olla siis James'ile oelnud, et ta on Koreast. Emale oli suur yllatus naha, et Beatrice ei nae eriti korealase moodi valja. Peame seda asja nyyd arutama, aga eks see keeruline on. Minu meelest oleks nagu enesestmoistetav vastus, et Eestist, aga muidugi ei ole ta ju seal ei syndinud ega ka kunagi elanud. No igatahes laheb ta reedel kooli YRO paevale eesti rahvariietega ja mitte korea hanbokiga!
Kaisime pyhapaeval Mamma Miat vaatamas. (Koos Beatrice'iga tubli matemaatikatoo preemiaks) Korra tuli kysimus, et "kuidas tal saab kolm isa olla" aga ei joudnud sellesse pohjalikumalt syyvida onneks seekord. Mul ei ole selliste teemade jaoks veel plaani. Aga hasti tore oli ja Beatrice on ka suur Abba fann.
Tana oli meil klassi kohvi-hommik Briti klubis. Ytlesin eile ohtul Robertile, et kindlasti on seal lillelised vaibad ja ei uskunud oma silmi kohale joudes - olidki. Valja arvatud WCs. Isegi liftis oli poiste suureks imestuseks. Muidu selline peente inimeste klubi - basseinide ja kriketi ja tennise jms-ga. Aga hommikusook oli tore. Poisid pugisid croissante kahe suupoolega kogu seltskonna eest. Emad on ka hea kirju seltskond ja uuel "klassi emal" on suured plaanid meie koigi yhiskondliku elu sisustamiseks.