Igas maailma sadamas ...

... jajah, see on osutunud jallekord toeks. Singapur on ju ka eriti suur sadam, nii et siin on meid koguni mitu. Aga on votnud yle poole aasta, et esimesed peale meie yles leida. Eile siis leidsime kohe 4 tykki - isa on restorani manager, ema kahe lapsega kodus ja teeb neile kodukooli. Tydruk 10, poiss 6. Olime nende juures paris mitu tundi ja onneks leidsid lapsed ka ruttu yhise keele. Oppisid uusi eesti mange, mille mina olin ammu unustanud, nagu "varvipott". Nemad tunnevad veel mondasid siin, nii et eks saame laulukoori ja rahvatantsuryhma kokku ,-).
Beatrice oli vaba kogu eelmise nadala ja proovisime siis kahekesi midagi ette votta. Kaisime yks paev Mia juures, ta oli kutsunud Alexi klassi korea lapsi ja nende emasid, nii et mul tuli oma korea keelt turgutada, sest osad neist ei osanud eriti inglise keelt ja pohiline jutuajamine kais korea keeles. Aga imekombel on paris palju sonavara mingites kaugetes ajukaarudes alles ja ronib sealt vajadusel jalle valja.
Neljapaeval kaisime Beatrice'i lemmikkohas Science centre's koos tema suurte korea sobrannadega (meie condo kaksikud). Leidsime uusi ja ponevaid asju jalle, oko-aia ja puu-otsas-maja muu hulgas.
Beatrice'i nadala tippsyndmus oli aga arvatavasti tema laupaevane klaveritund. Ta oli tykk aega ikka vaga kohklev ja pirises, et ei taha ja ei julge jne. Aga parast tundi oli taiesti ekstaasis. Opetaja on siin meie kondos, nii et ta saab ise minna ja tulla, ja on vaga armas. Beatrice tahtis kohe samal ohtul jalle minna. Kahjuks peab laupaevani ootama. Ostsime eile ka keyboardi, kuna klaver on ju yksi kurvalt Eestis. Nyyd saab siis oma kahe napuga harjutada. Poisid on muidugi kadedad ja ka selle ymber hakkamas.
Ja oma Taekwondo testi tegi B edukalt, nii et on nyyd valge voo kollaste otstega.