Tagasi kodus

Seekordne joululaupaev oli natuke isemoodi. Joudsime Singapuri juba enne keskpaeva, aga arvestades, et olime tousnud 2.30, oli paev paris pikk. Koik olid ikka ysna omadega labi aga suurest ootusarevusest ei saanud lapsed magama ka jaada. Raoul kyll oma palavikuga lopuks jai. Soime oma hapukapsad (jube head) ja kohaliku austria lihuniku verivorstid (mitte nii jube head) ara ja muudkui ootasime. Beatrice otsustas, et teeb pohjapoder Rudolfile paki, et ta kiiremini jouaks - porgandi. Siis tegi veel jouluvanale kohvi - kohvikeetmine oli saanud ta uueks lemmiktegevuseks Vietnamis. Lopuks, kui pimedaks hakkas minema, ta siis tuli. Eesti jouluvana. Raoul oli ka krapsti maast lahti. Koik olid julged ja raakisid jouluvanaga ja esinesid laulude ja klaveripaladega, kuidas keegi.

Beatrice avaldas kyll parast kahtlust, et see ei olnud vist ikka paris jouluvana. Paar paeva hiljem ytles, et tema avates oli see Eesti laste isa. No jaagu see talle motlemiseks ...

Igatahes olid koik roomsad oma kingituste yle. Ja tore on olnud ka see, et koik pakid ei joudnud enne joule kohale vaid ikka iga paev leiame veel midagi postkastist.

Joulud on siin kyll suur (kommerts)-pyha, aga siiski mitte nii nagu Euroopa maades voi Pohja-ameerikas. Nii et kuna Robert oli 25. juba jalle tool, kaisime meie poes. Koik poed lahti ja ari kaib endise hooga. Isegi hullemini, sest poodides algasid nn joulujargsed aled juba 1. pyhal ja yhes jaapani kaubamajas oli saba ukse taga kell 8 hommikul.

Laupaeval kaisime Miale ja Alexile headaega ytlemas ja tana nad lainud ongi - tagasi Koreasse. Mina jaan kyll Miast puudust tundma, sest peale tema ei ole siin kedagi, keda ma juba ligi 10 aastat tunneks. Uute tutvustega on enamasti liiga palju pealiskaudset small-talki ja liiga vahe yhiseid huvisid. Moned erandid valja arvatud. Aga eks see voib muutuda.

Eile kaisime lastega botaanikaaias. Oli liiga palav aga muidu ikka tore. Leidsime selle taime, mida meie poiss-giid Vietnamis oli meile naidanud - mis paneb oma lehed kinni, kui katsud. Aga see kasvas nagu umbrohi ja silte ei olnud juures, nii et nime ikka ei tea.

Nyyd on veel nadal koolivaheaega vaja sisustada.

 

Venelased Vietnamis

Venelastega seoses tuli veel meelde, et olime restoranis ja sinna saabus grupp meie "sopru" riietatud lyhikestes pykstes, "maikades" ehk tank-top'ides jne. Ja moned yldse palja ylakehaga. Kommenteerisime seda ja Beatrice avaldas imestust. Proovisin siis poliitiliselt korrektselt selgitada, et neil ei ole samad kombed nagu meil, mille peale Beatrice teatas "lollid ju, vist on liiga palju televiisorist jalgpalli vaadanud". Selgituseks niipalju, et kui lapsed kipuvad liiga kaua TV ees vedelema, siis ytlen alati, et nad jaavad sellest lolliks.

Vietnam 2

No nii, ei lainudki Taekwondosse tana, Raoul oli vahepeal hoopis magama jaanud ja ta on ikka haige, nii et lasen tal olla.

Sama asi juhtus muidugi ka Saigonis, aga sinna hiljem. Esialgu jalutasime siis peavaljakule, mis oli jouluehtes ja palju lilli ja poosaid ja nagi tsiviliseeritud valja. Keset seda ilu istus vana Ho Chi Minh - lastesober. Taustaks prantslaste ehitatud raekoda ja korval kuulus Rex hotell, kus soja ajal kykitasid valismaa ajakirjanikud. Kaisime seal sees ja ka yleval katuseterrassil. Seal istusid oma martinidega moned vanapaarid, ilmselt vanad sodurid, kes olid tagasi tulnud. Hea vaade on sealt linnale ja kontrastid paistavad hasti katte.

Laksime tagasi hotelli, lootuses, et lapsed puhkavad ja saame ohtupoole antiigitanavale ja ooturule minna. Aga loomulikult keegi ei puhanud. See ei olnud ka eriti lihtne, kuna korvaltoas lammutati seinu voi porandaid. Lopuks otsustasime ikka valja minna. Kahjuks ei teostunud plaanid, sest Raoul jai juba raamatupoes magama. Tassisin ta mitme kvartali kaugusele restorani, kus ta edasi magas ja siis jai Beatrice ka magama. Nii et meie kolm, kes veel arkvel olime, saime rahus ohtusooki syya. Valjudes oli juba pime. Vietnam on tund aega Singapuri ajast ees, kuigi tegelikult geograafiliselt peaks olema sama aeg, nii et paike touseb enne kella 6 ja loojub ka enne 6. Niipalju saime siis joululampe naha. Ja oo-elust sain osa nii palju kui laste hotellitoa rodult valja vaatasin. See oli paris tore, ikka koik need rollerid, ohtu poole juba kenade kleitidega ja korgete kontsadega tydrukud peal.

Jargmisel hommikul soitsime Mui Ne poole. See asub mere aares 200 km HCMCst pohja poole. Arvestades liiklust ja teeolusid vottis see soit 4 tundi! Muretsesin juba, kas see pikk soit ikka seda vaart on. Aga oli. Esimesed paar tundi oli kogu tee ikka vaga tihedat liiklust tais ja tee aares kais ari koigega, mis voimalik ette kujutada. Paris suured kontrastid ka - yhel pool teed naiteks ilusad kultiveeritud taimed ja tadid kastavad voolikutega, teisel pool samas korval tolmused eterniidist hytid. Korealased arendavad seal paris palju nii toostust kui ka elamumajandust. Koik need on nagu oaasid yldise troostituse sees. Ja vaheldumisi kristlikke kirikuid, buddha templeid ja kommunistlikke monumente.

Edasi muutus maastik vahe "ruraalsemaks", viljapuud ja rohelised lapid, maju mitte enam nii tihedalt. Tore oli naha draakoni-vilja istandusi. Soome neid siin kodus ka ja ma ei teadnud, kuidas need kasvavad. Tee aares nagime mitu pulmapidu - suured roosade kardinatega telgid, pruutpaari foto tanava aares ja kova muusika. 

Lopuks joudsime mere aarde. Hotell oli muidugi ka nagu oaas. Ei mingeid eterniit voi plekk-onnikesi. Koik oli vaga hasti hoolitsetud ja puhas ja korras, koguaeg kaisid tydrukud oma luudadega ringi. Meie villa oli otse mere aares, nii et tousu ajal oli 10 sammu vee piirini. Selline kontrast meie Singapuri rannaeluga. Ei mingeid tuhandeid tankereid ja kaubalaevu vaid ainult moned kalapaadid. Louna-Hiina meri on vagev ja voimas, ikkagi avameri nii et lained on korged ja tugevad. Eriti hea surfijatele aga mitte ka liiga vagev, nii et lapsed said ka lainetes hypata ja ennast kaldale lykata lasta. Ja kui monus oli ometi mererannal joosta, nii et isegi ohk maitses soolane! Ilm oli nii hea - soe ja tuuline aga mitte niiske nagu Singapuris.

Rahvast oli vahe, nendest enamus venelased! Isegi Beatrice hakkas neid lopuks ara tundma. Mui Ne kylas olid poodide ja restoranide sildid ja menyyd ka vene keeles. Ma ei teagi, kas see on vanast soprusest voi kaibki neid nyyd igal pool nii palju. Igatahes paistis, et vietnamlased oskavad ka vene keelt.

Raoul oli ikka vaheldumisi haige ja tervem, nii et mingit eriti aktiivset programmi me ei teinud, mangisime ja puhkasime ja ujusime ja soime. Yhel paeval tegime siiski ka valjasoidu dziibiga Mui Ne punase liiva dyynidesse. Paris imelik, sest mere aares oli valge liiv, ja siis akki km maa poole suured punased liivamaed nagu korbes. Kui dziip peatus tormas meie peale kohe parv kohalikke poisse, kes tahtsid meile oma improviseeritud plastkelkusid laenata, et liivamagedest alla lasta. Paris keeruline oli neid veenda, et me ei taha seda teha ise liiva sees ryhkides. Lopuks kaotasid siiski lootuse.

Samasugused arimehed saatsid meid ka nn "haldjaoja" juures. Tunduski alguses, et eks igast asjast saab turismiobjekti teha, aga kui siis lopuks selle oja juurde joudsime, oli paris tore. Pidime oma 500 m paljajalu vees kondima, et oige vaatamisvaarsuseni jouda. Seal voolas oja jarskude liivakallaste vahel, kusjuures kalda ylemine osa oli punane ja alumine valge, mones kohas ka kollased liivalaigud sees. Paris huvitav. Ja monus oli vee sees kondida parast liivamagedes turnimist. Poiss naitas meile yhte huvitavat taime, mis puutumisel oma lehed kiiresti kinni pani. Parast aga hakkas sona otseses mottes vinguma ja virisema "give me money!" Loomulikult me ju kavatsesimegi talle anda, aga toeliselt vastiku tooniga kais see. Siis tegime selle vea, et votsime jaatised dzhiipi - sooja ilmaga lahtises autos jaatist syya ei soovita! Seda olid koik kohad tais.

Kalapyygi korval on kohalik pohitoostus kalasousti tegemine, mida lastakse fermenteerida suurtes tynnides, nii et kogu kyla on seda sousti lohna tais. Hasti huvitavad paadid on neil ka - ymmargused vitstest punutud lamedad tynnid. Kuival maal vaadates ei nae nad kyll kuigi meresoidukindlad valja aga igal hommikul nagime, kuidas nad oma lastiga kalda poole aerutasid.

24. hommikul kell 3 alustasime jalle oma 4-tunnist soitu lennujaama poole. Juba kella 5 ajal algas sagimine ja elu - teeaarsed nuudlisupipoekesed ja turud jne olid lahti, pered rolleritega teel toole ja kooli. Kella 6 ajal, kui valgeks laks, kais koik juba tais tempoga.  Mida ligemale Saigoni, seda tihedamaks muutus liiklus. Lapsed soitsid ratastega kooli juba enne kella 6. Umbes 6.45 soitsime mooda matuseprotsessioonist - buddha mungad, kuldsete krysedullidega matuseauto ja puhkpilliorkester, mis mangis joululaule. Lopuks olime jalle rollerite vahele kinni kiilutud, nii et viimane kilomeeter lennujaamani vottis oma 15 minutit. Joudsime siiski oigel ajal kohale.

Maandusime vihmases Singapuris ja kojusoit mooda laia siledat maanteed oli nii erinev koigest eelnenust. Siin on koik nii korras ja perfektne, vahest liigagi, nii et on lausa igav. Samas on hea vahel ka sellest siledast maailmast valja saada ja naha, et kuskil on veel mingi muu elu ja see koik siin ei ole enesestmoistetav. 

Vietnam 1

Lopuks joudsime siis otsapidi Vietnamis kaidud. Siin aasias reisimine oli yks olulisi pohjusi, miks me yldse siia kolisime aga nii kaua on siis aega votnud. Pohiliselt tanu Roberti toole - 7 paeva nadalas nonstop.

Soitsime ara 19. varahommikul, Beatrice'i synnipaeval. Ta ei olnudki selle yle kurb, sest synnipaevapidu oli ju juba niikuinii peetud. Ytlesin siiski lennikus stjuardessidele ja nad tootsid siis yhes voileivakarbist talle kaardikese, kuhu kogu meeskond ja kapten oma onnesoovid kirjutasid. Laulsid talle happy birthday ja enne maandumist nimetas kapten oma saabumistervituses ka Beatrice'i synnipaeva. seal ta siis istus suu korvuni ja hyppas toolis yles alla. 

Ho Chi Minh City tervitas meid kommunistlike immigratsiooniprotseduuridega. Aga onnestus siiski sisse paaseda, et hakata trygima hotelli poole koos miljonite rolleritega. See oli ikka kultuurishokk. Beatrice kysis, miks neil ei ole tee peal valgeid kriipse - aga kriipsud on! Lihtsalt keegi ei hooli neist ja koik soidavad risti rasti, nii et ei saa aru, mis suunaline liiklus tegelikult peaks olema. Kusjuures tihtipeale on yhe rolleri peal kogu pere voi siis kaupmees kogu oma kraamiga - tynn duriane voi WC paberit voi suur autokumm voi redel voi aken voi ...

Imekombel onnestus siiski sellest segadusest labi paaseda ja hotelli jouda. Elasime Dong Khoi streetil, mis on nagu Orchard Road Singapuris voi Viru tanav Tallinnas. Palju peeneid disainerriiete poode jne. Aga elektritraadid ripuvad ikka yle tanava nagu suured amblikuvorgud. Oma esimese lounasoogi votsime Pho 24-s, mis on uus nuudlisupi kett. Pho ongi vietnamlaste pohiline lemmiksook - soovad seda kogu paeva ja igal pool ja on ka vaga hea, sest suppi keedetakse tundide viisi ja siis pigistad sinna sisse varsket laimi ja basiilikumilehti voibolla ka tshilit ja ongi vaga hea. Ja maksab umbes 2$ suure kausitaie eest.

Nyyd lahme poistega taekwondosse ja kirjutan parast edasi.

Nyyd on nii kiire koguaeg, et ei joua enam yldse kirjutada. Vabandan vaga ja loodan, et keegi ikka aegajalt siia sisse vaatab. Oleme lastega ringi sebinud - loomaaed ja Science centre ja muud. Beatrice teeb nyyd koolivaheajal ujumis- ja tennisetrenni ja nende ymber me siis oma paevi siin ehitame. Eile olime loomaaias, kuhu on ehitatud uus laste mangumaailm. Manguplats selle kohta oelda oleks kuidagi liiga nigel. Seal on ka koige uhkem veemanguplats, mis me nainud oleme, nii et keegi ei tahtnud ara tulla ja loomade vaatamiseks ei jaanudki nii palju aega seekord. Tiigreid vaatasime ikka ja nad kaituvad nii nagu alati - kuigi on vahepeal yhe onu nahka pannud. No mitte otseselt nahka pannud, aga palju tast jarele ei jaanud. See oli umbes kuu aega tagasi.

Meil oli vahepeal ka yks eriti huvitav ohtu. Peale eelmise reede ohtust too-ohtusooki ei tahtnud nagu oieti laupaeval jalle valja minna ja lapsed ka vingusid, et niimoodi kaks ohtut jarjest. Aga nagu tihtipeale, kui ei taha eriti minna, ongi koige parem. Roberti taekwondo kaaslased olid oma juurde kutsunud kogu selle taekwondo kamba. Pererahvas oli juba iseenesest huvitav paar - naine Singapuri hiinlane, mees Singapuri india-briti segu. Molemad 50 ligi aga musta vooga ja temperamenti jatkub kogu kylale. Ja nende kodu oli ikka toeline vaatamisvaarsus. Elavad sellises vanas hiina "shophouse"is, mis naevad valjaspoolt valja nagu ridaelamud, ysna palju ornamente aga mitte eriti suured. Ja kui siis sisse astusime, oli ainult suu lahti. Nagu muuseum. Esiteks oli maja uskumatult suur, keskel kaks nn o:hukaevu, millest nyyd on yks kinni kaetud, teine endiselt lahti. Teise korval asub ka kook, millel on ainult 3 seina, nii et vihmaperioodil sajab sisse. Suur ohukaev on keset soogituba ja selle all vanas aravooluaugus, mis on oma 3x3 m, on nad teinud jaapani zen-aia. Valged kivikesed ja nende sees paar suuremat huvitavat kivi. Kogu maja on hasti renoveeritud, nii et palju vanu detaile on alles. Sisustus on hasti minimalistlik, nii et koik elemendid mojuvad omaette. Peo ajal oli seal ka mustmiljon kyynalt (perenaise sonul tema naonaha heaks), nii et meeleolu oli kyll eriline. Shampanja voolas ja koik olid kaasa toonud oma maa jooke, muu hulgas siis korealased ka soju. Nii et tuju tousis kiiresti ja sai palju nalja. TKD kooli omanik ja pohitreener oli just KOreas kihlunud ja see oli muidugi suur teema, muu hulgas ajend, et teha temast palju rumalaid pilte koos koigi tydrukutega. Ja hasti huvitavaid tydrukuid oli ka muidugi. Moned olid sellised minusugused taekwondoemad, kelle lapsed kaivad isegi meie poistega samal ajal treenimas. Aga ohtu oli koiki tundmatuseni muutnud. Eriti muidugi Miss Lee, yks treeneritest, keda me alati ainult TKD riietes naeme. Sain vaga hea ajaloo oppetunni yhe tydruku kaest (no ta nagi valja nagi 20, aga hiljem selgus, et on 40-aastane kolme poja ema). Ta oli nimelt lapsena elanud just samal tanaval, just samasuguses majas. Aga siis oli see yks korralik shophouse, kus tema perekond oli juba mitu polve vanametalli ja import-eksport ari ajanud. Nii et esimene korrus oligi ari jaoks, muu hulgas toideti koogis koiki toolisi. Perekond ise elas yleval. Uskumatu, et see toimus alles 80ndatel. Ta raakis huvitavaid lugusid, kuidas ta koige vanema lapselapsena oma vanaemaga pidi templis kaima ja esivanemate urne otsima pyhade ajal. Vanasti olid urnid olnud hirmus suured, vahemalt yhe korraliku veeambri suurused ja mingit systeemi nende hoidmiseks ei olnud, nii et koik kaisid ja otsisid omi. Ja kuidas koik Hiinalinna lapsed pidid cantonese keelt oppima (seda, mida raagitakse Hong KOngis), sest see oli arikeel. Ja veel palju huvitavaid lugusid...

Ja veel palju huvitavaid inimesi, nende hulgas ka yks soomlane, kes seal hoogveini keetis, kuhu nad koos Robertiga ilmselt tublisti aquaviti sisse kallasid.

See on minu seni sygavam sukeldumine Singapuri ellu. Muidu on koik alati nii pealiskaudne ja kommertsiaalne. See oli midagi muud.

Pyhapaeval ehitasime piparkoogimaja. Hasti tublisti nagime vaeva kuuma suhkru ja glasuuriga ja hasti hea ja tugev maja tuli. Siis laksime parastlounal valja yhte uude parki ja kui ohtul tagasi tulime, olid majast alles vaid varemed. Siinne niiskus oli piparkoogi nii pehmeks teinud, et see ei pysinud koos. Nii et soovitan troopikas mitte piparkoogimaju ehitada.

Homme soidame vara hommikul Vietnami viieks paevaks, tagasi siia jouluohtuks, nii et saame verivorste saristada ja naabreid hapukapsa lohnaga arritada.

  

Advent

Beatrice'i kooli jouluetendused olid juba eelmisel neljapaeval ja reedel. Oli hasti uhke muusikal, mitte ainult Joosepi ja Maria lugu vaid selle ymber ehitatud veel palju muud, nii et koik algkooli lapsed lavale paaseks (umbes 250). Selleks olid emad seal nadalate kaupa kostyyme ommelnud. Beatrice'i klass mangis magamaminevaid lapsi, kes jouluvana oodates kuidagi uinuda ei saa. Tal oli ka moni lause oelda ja laks vaga hasti. Teades nyyd, et nad on selle semestri jooksul tublisti koolitood teinud, on sellise etenduse kokkupanemine ikka omaette saavutus kyll. Poistele ka meeldis, sest oli palju huvitavaid kostyyme ja tegelasi ja tantse ja laule, mida nad tundsid oma koolist. Raoulil oli suupill kaasas ja ta mangis kaasa...
Pyhapaeva ohtul kaisime Orchard Road'il tulesid vaatamas. Soidame sealt alati paeval labi ja oleme koiki neid dekoratsioone nainud, aga ohtul pimedas on ikka teine asi. Paris muljetavaldav. Vaidetavalt on nad see aasta kasutanud oko-lampe...
Panime oma kodus ka lambid ja tuled valja aga see on kuidagi imelik siin, sest ikka laheb ju alles kell 7 pimedaks ja nii on see ohtu ebajoululikult lyhike. Liiga soe on nagu, et kyynlaid poletada. Beatrice ytles ka, et joululohna ei ole. Hoolimata nendest jouluvana olemasoluga seotud kahtlustustest oli ta siiski veendunud, et pakapikud hakkavad 1. detsembrist kaima ja nii ei ole mul sellest veel paasu. Kuigi esimese pakapiku kylastuse peale teatas ta, et ta teab, kust poest pakapikk selle vaikse poni sai. Raoul soi eilse paevaga juba 4 shokolaadi oma joulukalendrist ara. Nyyd peab see paevaks korgele raamaturiiulisse kolima.