Soitsime ara 19. varahommikul, Beatrice'i synnipaeval. Ta ei olnudki selle yle kurb, sest synnipaevapidu oli ju juba niikuinii peetud. Ytlesin siiski lennikus stjuardessidele ja nad tootsid siis yhes voileivakarbist talle kaardikese, kuhu kogu meeskond ja kapten oma onnesoovid kirjutasid. Laulsid talle happy birthday ja enne maandumist nimetas kapten oma saabumistervituses ka Beatrice'i synnipaeva. seal ta siis istus suu korvuni ja hyppas toolis yles alla.
Ho Chi Minh City tervitas meid kommunistlike immigratsiooniprotseduuridega. Aga onnestus siiski sisse paaseda, et hakata trygima hotelli poole koos miljonite rolleritega. See oli ikka kultuurishokk. Beatrice kysis, miks neil ei ole tee peal valgeid kriipse - aga kriipsud on! Lihtsalt keegi ei hooli neist ja koik soidavad risti rasti, nii et ei saa aru, mis suunaline liiklus tegelikult peaks olema. Kusjuures tihtipeale on yhe rolleri peal kogu pere voi siis kaupmees kogu oma kraamiga - tynn duriane voi WC paberit voi suur autokumm voi redel voi aken voi ...
Imekombel onnestus siiski sellest segadusest labi paaseda ja hotelli jouda. Elasime Dong Khoi streetil, mis on nagu Orchard Road Singapuris voi Viru tanav Tallinnas. Palju peeneid disainerriiete poode jne. Aga elektritraadid ripuvad ikka yle tanava nagu suured amblikuvorgud. Oma esimese lounasoogi votsime Pho 24-s, mis on uus nuudlisupi kett. Pho ongi vietnamlaste pohiline lemmiksook - soovad seda kogu paeva ja igal pool ja on ka vaga hea, sest suppi keedetakse tundide viisi ja siis pigistad sinna sisse varsket laimi ja basiilikumilehti voibolla ka tshilit ja ongi vaga hea. Ja maksab umbes 2$ suure kausitaie eest.
Nyyd lahme poistega taekwondosse ja kirjutan parast edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar