Nyyd on nii kiire koguaeg, et ei joua enam yldse kirjutada. Vabandan vaga ja loodan, et keegi ikka aegajalt siia sisse vaatab. Oleme lastega ringi sebinud - loomaaed ja Science centre ja muud. Beatrice teeb nyyd koolivaheajal ujumis- ja tennisetrenni ja nende ymber me siis oma paevi siin ehitame. Eile olime loomaaias, kuhu on ehitatud uus laste mangumaailm. Manguplats selle kohta oelda oleks kuidagi liiga nigel. Seal on ka koige uhkem veemanguplats, mis me nainud oleme, nii et keegi ei tahtnud ara tulla ja loomade vaatamiseks ei jaanudki nii palju aega seekord. Tiigreid vaatasime ikka ja nad kaituvad nii nagu alati - kuigi on vahepeal yhe onu nahka pannud. No mitte otseselt nahka pannud, aga palju tast jarele ei jaanud. See oli umbes kuu aega tagasi.

Meil oli vahepeal ka yks eriti huvitav ohtu. Peale eelmise reede ohtust too-ohtusooki ei tahtnud nagu oieti laupaeval jalle valja minna ja lapsed ka vingusid, et niimoodi kaks ohtut jarjest. Aga nagu tihtipeale, kui ei taha eriti minna, ongi koige parem. Roberti taekwondo kaaslased olid oma juurde kutsunud kogu selle taekwondo kamba. Pererahvas oli juba iseenesest huvitav paar - naine Singapuri hiinlane, mees Singapuri india-briti segu. Molemad 50 ligi aga musta vooga ja temperamenti jatkub kogu kylale. Ja nende kodu oli ikka toeline vaatamisvaarsus. Elavad sellises vanas hiina "shophouse"is, mis naevad valjaspoolt valja nagu ridaelamud, ysna palju ornamente aga mitte eriti suured. Ja kui siis sisse astusime, oli ainult suu lahti. Nagu muuseum. Esiteks oli maja uskumatult suur, keskel kaks nn o:hukaevu, millest nyyd on yks kinni kaetud, teine endiselt lahti. Teise korval asub ka kook, millel on ainult 3 seina, nii et vihmaperioodil sajab sisse. Suur ohukaev on keset soogituba ja selle all vanas aravooluaugus, mis on oma 3x3 m, on nad teinud jaapani zen-aia. Valged kivikesed ja nende sees paar suuremat huvitavat kivi. Kogu maja on hasti renoveeritud, nii et palju vanu detaile on alles. Sisustus on hasti minimalistlik, nii et koik elemendid mojuvad omaette. Peo ajal oli seal ka mustmiljon kyynalt (perenaise sonul tema naonaha heaks), nii et meeleolu oli kyll eriline. Shampanja voolas ja koik olid kaasa toonud oma maa jooke, muu hulgas siis korealased ka soju. Nii et tuju tousis kiiresti ja sai palju nalja. TKD kooli omanik ja pohitreener oli just KOreas kihlunud ja see oli muidugi suur teema, muu hulgas ajend, et teha temast palju rumalaid pilte koos koigi tydrukutega. Ja hasti huvitavaid tydrukuid oli ka muidugi. Moned olid sellised minusugused taekwondoemad, kelle lapsed kaivad isegi meie poistega samal ajal treenimas. Aga ohtu oli koiki tundmatuseni muutnud. Eriti muidugi Miss Lee, yks treeneritest, keda me alati ainult TKD riietes naeme. Sain vaga hea ajaloo oppetunni yhe tydruku kaest (no ta nagi valja nagi 20, aga hiljem selgus, et on 40-aastane kolme poja ema). Ta oli nimelt lapsena elanud just samal tanaval, just samasuguses majas. Aga siis oli see yks korralik shophouse, kus tema perekond oli juba mitu polve vanametalli ja import-eksport ari ajanud. Nii et esimene korrus oligi ari jaoks, muu hulgas toideti koogis koiki toolisi. Perekond ise elas yleval. Uskumatu, et see toimus alles 80ndatel. Ta raakis huvitavaid lugusid, kuidas ta koige vanema lapselapsena oma vanaemaga pidi templis kaima ja esivanemate urne otsima pyhade ajal. Vanasti olid urnid olnud hirmus suured, vahemalt yhe korraliku veeambri suurused ja mingit systeemi nende hoidmiseks ei olnud, nii et koik kaisid ja otsisid omi. Ja kuidas koik Hiinalinna lapsed pidid cantonese keelt oppima (seda, mida raagitakse Hong KOngis), sest see oli arikeel. Ja veel palju huvitavaid lugusid...

Ja veel palju huvitavaid inimesi, nende hulgas ka yks soomlane, kes seal hoogveini keetis, kuhu nad koos Robertiga ilmselt tublisti aquaviti sisse kallasid.

See on minu seni sygavam sukeldumine Singapuri ellu. Muidu on koik alati nii pealiskaudne ja kommertsiaalne. See oli midagi muud.

Pyhapaeval ehitasime piparkoogimaja. Hasti tublisti nagime vaeva kuuma suhkru ja glasuuriga ja hasti hea ja tugev maja tuli. Siis laksime parastlounal valja yhte uude parki ja kui ohtul tagasi tulime, olid majast alles vaid varemed. Siinne niiskus oli piparkoogi nii pehmeks teinud, et see ei pysinud koos. Nii et soovitan troopikas mitte piparkoogimaju ehitada.

Homme soidame vara hommikul Vietnami viieks paevaks, tagasi siia jouluohtuks, nii et saame verivorste saristada ja naabreid hapukapsa lohnaga arritada.