Paradiisisaar

Markan ehmatusega, et ma ei ole joudnud siin meie Bintan'i reisist kirjutadagi aga nyyd varjutab seda juba kovasti pikk nadalalopp paradiisisaarel Rawa'l Malaysias, kust just tagasi joudsime. Nii et kuna olen Bintaniga juba niikuinii hiljaks jaanud, siis voib see veelgi oodata.

Rawa on hasti vaike saar Malaysia idarannikul, siit Singapurist mone autotunni ja 20 minutise paadisoidu kaugusel. Saarel ongi ainult yks hotell ja muud ei mitte midagi. Soitsime reede hommikul vara, auto oli siin 5.30! Soit ise ei votagi nii kaua, aga kuna paevas laheb ainult 2 paati, siis ei taha sellest maha jaada ja Singapurist valjumine ja Malaysiasse sisenemine votab tublisti aega - kaks korda peab bussist valja tulema ja koos kottide-kohvritega labi passi- ja tollikontrolli minema, piirihoonetes, mis on suuremad kui Tallinna lennujaam! Pluss veel immigratsioonipabereid taitma jne. Aga siis Johor Bahrust Mersingi votab alla 2 tunni soitu. Nii et olime oigel ajal kohal. Paat laks kell 9 ja saime nii juba reedel korraliku pika paeva lumivalge liiva ja tyrkiissinise veega rannal. Elamine ei ole kuigi luksuslik - isegi televiisorit ei olnud toas, aga Karl ongi juba lootuse kaotanud reisidel oma lemmikkangelasi naha. Kogu elutegevus toimus niikuinii pohiliselt vees! Paadisillal oli suur ja korge liumagi vette - koigi laste lemmik. Ja korallid kasvavad vaid mone meetri kaugusel rannast, olenevalt sellest muidugi, kas on tous voi moon. Esimese paeva hommikupoolikul oli vesi aga tais mingeid merekirpe, keda ei nae, aga tunne on nagu saaks koguaeg mini-elektrilooke. Olin seda Balil ka tundnud, aga ainult moned yksikud ja ei teadnud mis see oli. Siin oli aga asi paris hull. Samas oli merealune maailm nii ahvatlev, et snorkeldasime sellest hoolimata. Parast lounat oli moon ja kirbud kadunud ja enam tagasi ei tulnud, vaid moned yksikud tana hommikul. Kahjuks aga selgus, et mina olen nende kirpude suhtes koige tundlikum, nii et olen siiani yle keha tapiline. Nyyd onneks enam ei sygele nii hirmsasti. Teistel ei olnud midagi hada. Snorkeldamine oli muidugi jalle fantastiline. Lapsed ei olnudki nii hasartsed kaugemale ujuma, sest kohe paadisilla all oli massiliselt kirjuid kalu. Yhed triibulised, kes seal parves koos olid, tulid isegi inimesi naksima, justnagu kala-spas! Ja siis ilmus yks suurem valge ka lagedale ja arvas, et votaks ampsu. See ehmatas kohe ara. Korallid ja kalad olid kuidagi hoopis teistsugused kui Balil, moned muidugi ka samad, aga hoopis teine yldmulje. Siin Rawal oli palju mere-anemoone ja nende sees vaikseid klounikalu, nii et kaisime lastega "Nemosid" vaatamas. Eriti tore oli see moona ajal, sest vesi oli nii madal, et sai kaega pohja katsuda. Kaks klounikala ujusid ise mu kate vastu, nii et oleksin voinud nad kaasa votta. Hasti palju ilusaid papagoi-kalu, kes ujusid ka paadisilla lahedal, nii et lapsed nagid neid ligidalt. Karliga nagime reedel yhte sinise-tapilist raid. Ja tana nagin sedasama jalle samas kohas. 

Pohiliselt olid koik kylastajad expatide pered vaikeste lastega, palju Singapurist ja ylejaanud Kuala Lumpurist, palju skandinaavlasi, nii et Beatrice leidis omale kohe taani sobrannad, lopuks isegi moned rootsi tydrukud, nii et kuulsime teda kaugelt isegi rootsi keeles raakimas. Peale soogiaegade me Beatrice'i palju ei nainudki, oli oma uute sobrannadega koguaeg kuskil tegutsemas. Kui mitte vees, siis janeste juures, kes laste vantsutamise suhtes vaga leplikud olid. Poisid leidid omale ka sobrad ja panid nendega koos kuritoo toime - "laenasid" yhe laokil plastik/kummipaadi ja lopuks laks see "ise" katki. Siis ilmus paadi omanik valja ja oli paris kuri, nii et pidime ta ohtusoogi ajal valja "ostma". Eks selle raha eest saab ta nyyd mitu uut paati. Aga poistel oli tegemist palju. Raoul ja Robert tegid kanuuga tiiru ymber saare. Teised ei tahtnud osaleda. Raoul istus kogu aja hasti vaikselt, parast raakis ainult, kuidas kanuuga soitmine on vaga ohtlik. Olid nainud krabisid ja koopaid ja suuri merelinde teisel pool. Laupaeval hakkasid lapsed koik korgelt paadisillalt vette hyppama, kindlasti oma 3 meetrit vette! Ja tana hyppas Karl isegi silla tipust, kus vesi all oli kindlasti ka 4-5 meetrit sygav. Ja siis kiiresti mooda jarsku ja libedat redelit yles. Taielikud mere-elukad! Liivaranna yhes otsas leidsime toreda koopa/tunneli. Hommikupoolikul tousu ajal oli see vees, nii et sai sealt labi ujuda.

Toeline paradiis yhesonaga! Kas vaatad kalu, lebad vorkkiiges ja vaatad taevast, loed. 

www.rawasafaris.com

Magnus

Teisipaeval naidati Euroopa Liidu filmifestivalil siin Singapuris Eesti filmi "Magnus". Paris suures saalis ja peaaegu taiesti tais, nii et meie kes joudsime hilja, saime kohad ainult esimesse ritta. Nii oli muidugi eriti raige. Igatahes ponev naha siin kaugel kinos eesti keeles midagi, mis Eestis on keelatud. Hasti veider olukord. Isegi imestasin, et seda yldse naidata lasti, sest siin on filmidele yldiselt karm tsensuur ja kuna tubli pool sellest filmist naitas asju, mille eest siin tegelikus elus ootaks surmanuhtlus ja ylejaanud pool asju, millest viisakad inimesed isegi ei motle, oleks voinud karta, et seda ei lastagi ekraanile. Aga vota napust - tsensuuri ja sonavabaduse indeksi poolest maailmas 130ndal kohal olevas Singapuris naidatakse filmi, mis tsensuurivabas Eestis on keelatud! Noh, eks pohjused oleks ju muidugi erinevad.

Igatahes meile meeldis, eriti hea Eesti huumor! Mitte et see nyyd just komoodia oleks, ypris shokeeriv ikka ja eksistentsiaalne ja koik. Aga moned helged momendid siiski. Ja aukonsul oli ka rahul, et seda nagi. Ma ei tea, kui palju ta eesti keelest aru saab, aga arvas igatahes, et huumor oli hea.

Nipah Palm fruit

Kiire elu Singapuris

Nyyd on koik meie tavaline rutiin muutunud ja elu on hoopis kiirem. Roberti projekt on loppenud ja siis kasutame seda aega, et teha ja naha mis vahepeal tegemata. Selleparast ei joua jalle korralikult blogi jarje peal hoida.

Balilt tagasi tulles avastasin, et 1. mai jarel on pikk nadalalopp. Aga seda oleks muidugi pidanud kuid tagasi planeerima nagu koik teised, sest nyydseks ei olnud enam ei lennu-, bussipileteid ega hotelle lahiymbruses. Nii et jaime kolmeks vabaks paevaks siia. Soitsime siis 1. mail lopuks Pulau Ubin'ile, kuhu seni ei olnud onnestunud jouda. Kui paadisadamasse joudsime selgus, et sama idee oli olnud veel monel inimesel - tapsemalt monel tuhandel inimesel. Saba oli kohutavalt pikk aga onneks tanu Singapuri efektiivsusele oli paadifirma sellega arvestanud ja mitukymmend paati soitsid pidevalt saare vahet, nii et ootasime ainult pool tundi. Arvestades seda rahvamassi oli yllatav ka, et peale kella 11 oli rattalaenutustes veel piisav hulk rattaid saadaval, nii et yyrisime omale rattad - poisid meie ratastel lastetoolides, Beatrice ise. Ja siis meie esimesele rattamatkale. Soitsime saare idatippu, kus asub Check Jawa ma"rgala reservuaar. Alguses laks ludinal, aga siis poole tee pealt asendus asfalt mudasevoitu konarliku teega, mis kais maest yles ja alla. Ja allamage Beatrice kukkus, sest soitis liiga kiiresti ja tee oli liiga konarlik ja inimesi tuli tagant ja vastu. Oli ikka suur hada, aga midagi murtud ei olnud ja hullemaid haavu ka mitte, nii et tagasiminek ei tundunud sellest kohast ka enam kuigi moistlik. Saime siis ikka lopuks jalle teele ja joudsime reservuaari kohale kah. Seal on laudtee, millest osa mangroovis, osa mere peal. Ja korge vaatetorn. Palju elukaid ei kohanud, sest inimesi oli liiga palju, ainult vaikseid krabisid muda sees. Ja nagime yhte imeliku viljaga puud - Nipah palmi, mis on ainus palm, mis mangroovis kasvab. Proovin mone pildi sellest viljast siia yles saada, sonadega vaga keeruline kirjeldada.

Tagasiteel oli ka osa teest tolmutee maest yles ja alla, nii et pidime palju rattaid lykkama - liiga jarsk, et yles minna ja liiga jarsk, et alla soita. Poisid teatasid siis, et nemad on vaiksed ja peavad selleparast rattatoolis istuma. Beatrice lykkas oma rasket ratast vapralt ise. Soitsime mooda yhest vanast graniidikarjaarist, kus oli imelik tumesinine vesi ja siis vaikese ringi saare pohjakaldale, kust Malaysia on ainult monisada meetrit yle mere. Rannast natuke eemal vee sees on suur teravate otstega tara, et valtida illegaalide imbumist Singapuri pinnale.

Soitsime mooda mitmest majast/talust, kelle elanikud sel paeval ilmselt oma aasta suurima sissetuleku said - kylmade jookide myygist. Saarel elab veel paarsada inimest ja seal ei ole Singapuri high tech'ist haisugi - vesi tuleb kaevust, elekter generaatorist, kui vaja, kasvatavad puuvilju ja pyyavad kala. Aga yks taksojuht raakis hiljuti, et plaan on sinna metroo ehitada ja saar korghooneid tais panna, sest Singapuris on elanike juurdekasvuks liiga vahe ruumi. Minu meelest oleks sellest muidugi kahju, sest rohelisi ja puutumata alasid on paris vahe alles.

Kylas soime veel kohalikku kala varaseks ohtusoogiks ja siis paadiga tagasi.

Pyhapaeval siis otsustasime vahelduseks yhe muuseumipaeva teha. Robert ei olnud veel kunstimuuseumis kainud ja seal on uus naitus yhe vana Hiina kunstniku toodest, mille ta hiljuti siia annetas. Wu Guangzhong - kui mul nyyd oieti meeles on. Vaga hea naitus oli. Ta maalis aastaid o^li, olles oppinud ka Pariisis ja siis hakkas jalle hiina tushi ja traditsioonilise tehnikaga tootama. Beatrice'il oli huvitav vaadata, sest ta teeb nyyd parast kooli hiina kalligraafiat - samamoodi tushi ja pintsliga ohukesele paberile.

Parast olime lastega poiste sobra juures, kui isad kaisid golfi harjutamas. Homme soidame Bintani saarele, kus nad siis kaks roundi mangida saavad. Ja meie ylejaanud loodetavasti snorkeldada jalle!

Bali III

Ohtul soitsime yhe hotellitootaja vennaga naaberkylasse. Seal oli natuke rohkem tsivilisatsiooni - dive-shop, restorane, poode, internetikohvik jne. Sattusime yhe suure pere ettevotte klientideks - yks vend peab restorani, teine yyrib autot, kolmas peab poodi ja meelitab hotelli kliente kohale, venna naine teeb massaazhi. Ja Indoneesia omapara jargi on koigi nende tegelaste eesnimi Made! Paev hiljem oli meil veel yks uus autojuht - ka sama nimega. Siis hotellis yks tydruk seletas, et see on pere teise lapse nimi tavaliselt. Aga selles peres oli kuidagi sattunud nii, et mitmel lapsel oli sama nimi, mille pohjust me ei saanudki selgeks. Ilus eesti nimi igatahes! Ja eesti keelega on veelgi sarnasusi - sama tahendab sama. Nii et kui restoranist lahkudes ytlesime "makasi" (aitah), siis saime vastuseks "sama sama"!
Viimasel paeval kasutasime hommikut veelkord snorkeldamiseks ja kaisime veelkord oma lemmikus purjerestoranis soomas. Siis teele lennujaama poole. Aga kuna lend oli hilja ohtul, toppisime sellesse teekonda veel vaatamisvaarsusi. Kuigi vahepeal tundus, et ei olnud nii hea mote, kui liikusime kolme veoauto taga maest yles 5 km tunnis. Joudsime siiski kohale ja jallegi oli muidugi teekond ise imeline - toesti muljetavaldavad maastikud. Soitsime Besakih templisse, mis on Bali hinduistide "ematempel" voi oieti 22st templist koosnev kompleks. Autojuht hoiatas, et see on vaga rahvarohke, kuna sel paeval oli seal mingi suur tseremoonia. Aga seda uhkem. Bali hinduism erineb India omast nii arhitektuuri kui ka tseremooniate poolest, kuigi jumalad on vist samad. Besakih asub korgel magedes ja ohk on jahedam kui all. Meile hakkas liginedes juba bussitaite kaupa rahvast vastu tulema ja arvasime, et tseremoonia on labi. Busside parkimiskoht meenutas lauluvaljakut parast ollesummerit kuubis. Autode parkla polnud palju parem. Pusserdasime siis omale sarongid ymber (ilma templisse ei paase) ja hakkasime maest ylespoole minema. Yhes kohas oli tee peal paar kirjutuslauda ja tahtsate nagudega tegelased, kes pyydsid meile seletada, et ilma ametliku giidita yldse templisse ei paase. Otsustasime siiski ise onne katsuda ja muidugi osutus see lihtsalt omaparaseks myygitaktikaks. Aga toenaoliselt lahevad paljud selle onge, sest sealt on veel oma kilomeeter ylesmage kondida ja voiks ju arvata, et seda ei taha koik labi teha, kui on risk, et siis yles joudes sisse ei lasta. Lisaks oli veel hulgaliselt tegelasi, kes pakkusid oma mootorrattaid, et meid yles viia. Ei kujutanud kyll hasti ette, kuidas siis praktiliselt meie 5! Ja need olid ka vaga kavalad tyybid - raakisid tee ikka mitu km pikemaks kui see tegelikult oli. Vilunud ei-ytlejatena jaime siiski omale jalale ja see jalutuskaik oli parast pikka autosoitu igati monus. Ja toesti ka asja vaariline. Tore oli naha koik templikylastajaid, kes juba tagasiteel olid - ilusates traditsioonilistes kostyymides, ka lapsed, suured bambusest punutud korvid ja karbid pea peal, mis olid tais onnistatud soogikraami. Minejad tassisid ka suuri korve ja kotte yles, aga siis ei jatnud neid ohvriandideks vaid lasid onnistada ja viisid koju tagasi. Inimesi oli toesti tuhandeid ja kuna templid on maekyljel, siis oli nende liikumine vertikaalne, nii et visuaalne efekt vaga mojuv. Lisaks siis viirukilohn ja kellade ja trummide haaled. Rahvas tuli ja laks ja tseremooniad kaisid erinevates templites kogu paeva. Poisid olid sellest koigest ysna hirmul ja vaatasid, et said ikka kellegi kaest kinni hoida. Beatrice laks isegi yhe grupi pildi peale. Muidugi aratasid nad kolmekesi oma blondide kiharatega tahelepanu.
Maest alla saime kiiresti. Ja siis soitsime veel vaikese ringi Baturi jarve ja vulkaani juurest labi. Tee laks korgele magedesse ja seal oli kohe kuidagi jahe ja niiske. Kui vaatekohtadel peatusime, olid kiiresti karjana ligi hasti agressiivsed kaubitsejad. Raamat ka hoiatas nende eest, hoopis teine mentaliteet kui rannarahval. Aga vaated jarvele ja vulkaanile olid korgetelt maekylgedelt voimsad. Vulkaan purskas viimati 60ndatel ja vaidetavalt naeb praegu ka vahest suitsu immitsemas. Meie ei joudnud kahjuks asja nii ligidalt uurida seekord.
Lennujaama lahedal kaisime veel yhes mooblipoes, sest siinsed naabrid on omale Balilt hulga ilusat mooblit toonud, aga aega oli liiga vahe ja pood vale - nii kallis, et ainult venelased kaivad ostmas. Nii et muudkui aga koju tagasi!

Bali II

Amed on yks kyla Bali ida-osas, kuid seda nime kasutavad ka mitmed teised ymbruskonna kylad (vist kuna see on ainus kaardil). Meie hotell "Life in Amed" oli paris Amedist vist ligi 10 km eemal, kusjuures teeviidad, mis sinna juhatasid teatasid umbes iga km tagant, et 3 km veel - nagu oleks paigal soitnud. Pariselt oli koha nimi Lean ja see oli veelgi rohkem ida pool, peaaegu tipus. Vorreldes eelmise peatuspaigaga taiesti vastupidine koht - 8 vaikest majakest, restoran, vaike bassein ja ongi koik. Aga koik on ilus ja kohalik ja paris. Majad traditsiooniliste mustritega puunikerdustega uste ja aknaluukidega, palmikiust katustega, kohaliku moobli ja tekstiilidega. Rannaratiku asemel anti igale yhele sarong - Beatrice roomustas eriti oma roosa-kirju yle ja kandis seda pidevalt. Olime lastele oelnud, et seal ei ole TVd, kuid avastasime selle siiski yhe magamistoas. Onnestus aga Karli eest lopuni varjata! Lapsed said omale suure magamistoa yleval korrusel ilusa 4-postilise printsessivoodiga ja suurte akendega, et vaadata paikesetousu merel. Vannituba oli traditsiooniline Bali stiilis - dush oues. Kempsupotil istudes voisime imetleda naaberaia kookospahkleid ja papaiasid ja kuulata nende kukkede kiremist ja notsude rohkimist.

Maja ees olid rannaliivale veetud kalameeste paadid - pikad ja peenikesed, kahel pool kyljes "suusad" (Raouli kirjeldus) toeks. Kui hommikul kalalt tulid oli lahel ilus vaade - kirjud purjed tuules. Jargmisel hommikul tutvusimegi juba naabritega, kes innukalt oma teenuseid pakkusid - paadisoitu, sukeldumist, massaazhi ja mida veel. Lasime Bobol endale augu pahe raakida ja soitsime paadiga paar lahesoppi edasi yhe sojaaegse jaapani laeva vraki juurde snorkeldama. Laev oli taiesti ranna ligidal, voibolla paarkymmend meetrit ujuda. Esimesel katsel lastega oli kyll natuke keeruline, sest kuidagi tundus hoovus natuke liiga tugev ja hakkas eemale kandma. Siis aga votsime poisid korda mooda paastevestidega ja Beatrice ise ja kaisime paar korda. Yks sukeldujate paat oli ka seal ja mitu mitu "tuukrit" vraki juures. Raoul, kes oli ise koguaeg raakinud, kuidas tema laheb "tuukrima", oli nende parast kuidagi mures ja raakis, et nad on pahad ja votavad vaikseid kalu. Lopuks saime aru, et ta raagib kurjast tuukrist "Nemo" filmis, kes vaikese Nemo kinni vottis. Siis saime selgitada, et koik tuukrid seda ei tee ja need siin on taiesti paid. Nagime mitmeid sorte liblikakalu ja papagoikalu ja muid vaiksemaid, kelle nimesid koiki ei tea. Vrakk oli muidugi igasuguse rohuga nii kaetud, et mina poleks selles kyll laeva ara tundnud, aga Robert muidugi nagi mingeid torusid siin ja seal, mille funktsiooni ta teadis jne. Poistele oli vist ponevaim neid tuukreid vaadata, kes sygaval oma kaameratega ringi liikusid ja mulle puhusid.

Parast laksime kyla peale, et vaadata, kas kuskil peale hotelli veel syya saab. Mida me pimedas saabudes ei olnud nainud, oli see, et meie hotell oligi ainus nn tsivilisatsiooniobjekt kogu kylas. Ylejaanud majad olid kalameeste hytid, yks mootorratta tookoda, yks poeke, kus myydi vett ja kohalikke maiustusi ja koolimaja. Aga hasti palju lobusaid inimesi, roomsaid pesemata lapsi, kes meid tervitasid. Kylast labi ja paar minutit Amedi poole kondides avastasime tee korval korge kalda peale yhe kena restorani - natuke vahemereaarne stiil - valgeks pestud selged sirged jooned, hasti lihtne ja muidugi fantastilise vaatega yle lahe. Nimi Sails - purjed. Ja sook oli niiiiii hea! Naiteks grillitud mahi-mahi banaanilehes, varskelt pressitud mahlad 1 dollari eest, lastele ka meeldivaid sooke. Ja hinnad olid sellised, et koige kallim sook menyys - loomafilee - maksis sama palju nagu klaas apelsinimahla Hyatt'is. Jube hea Sumatra kohv ka. Ja tootajad olid ka nii kenad. Jorutasime seal tykk aega ja kaisime peale seda iga paev seal soomas.

Teiseks paevaks olime saanud endale muidugi snorkeldamisega kaasnevad paikesepoletused - polvede ja saarte taha, kuhu ei motle ju esimesel hetkel kreemi maarida! Siis maarisime korralikult. Ja snorkeldasime oma lahesopis, mis osutus isegi veelgi paremaks kui vraki juures. Paarkymmend meetrit kaldast kasvasid juba suured korralikud korallimetsad koige imelisemate vormide ja varvidega ja nende vahel palju palju kirjuid ja kirjumaid kalu. Vesi oli vaikne ja Beatrice sai hasti ise hakkama, Robert vottis poisid korda mooda, sest nad ei oska veel nii hasti toruga hingata. Poisid vaatasid siis ainult oma ujumisprillidega. Ei tea, mis nende nelja-aastased peakesed voisid moelda, seda uut veealust maailma nahes. Molemad igatahes naitasid innukalt, kui monda erilist kala nagid. Nagu teiseski kohas palju erinevaid sorte liblikakalu, papagoikalu - hasti kirjud ja paris suured (ca 40 - 50 cm), nagime moned "boxfish", paari kirjuid suuri tindikalu, yhe hasti suure sinise meritahe. Minu meelest taiesti fantastiline maailm, eriti need suured korallid ja kohati nii madalal vees, et vois nende peal seista. Niisuguses vaikses vees oli tunne, et voiks kogu paevaks sinna hulpima jaada. Beatrice ytles, et nagi "aju". 

Aga paike oli kuum ja liiv tuline, nii et pidime vahepeal ikka varju otsima. Seal on imelik liiv - nagu sool ja pipar - segu mustast laavaliivast ja valgest korall-liivast.