24. mai 2009

Paradiisisaar

Markan ehmatusega, et ma ei ole joudnud siin meie Bintan'i reisist kirjutadagi aga nyyd varjutab seda juba kovasti pikk nadalalopp paradiisisaarel Rawa'l Malaysias, kust just tagasi joudsime. Nii et kuna olen Bintaniga juba niikuinii hiljaks jaanud, siis voib see veelgi oodata.
Rawa on hasti vaike saar Malaysia idarannikul, siit Singapurist mone autotunni ja 20 minutise paadisoidu kaugusel. Saarel ongi ainult yks hotell ja muud ei mitte midagi. Soitsime reede hommikul vara, auto oli siin 5.30! Soit ise ei votagi nii kaua, aga kuna paevas laheb ainult 2 paati, siis ei taha sellest maha jaada ja Singapurist valjumine ja Malaysiasse sisenemine votab tublisti aega - kaks korda peab bussist valja tulema ja koos kottide-kohvritega labi passi- ja tollikontrolli minema, piirihoonetes, mis on suuremad kui Tallinna lennujaam! Pluss veel immigratsioonipabereid taitma jne. Aga siis Johor Bahrust Mersingi votab alla 2 tunni soitu. Nii et olime oigel ajal kohal. Paat laks kell 9 ja saime nii juba reedel korraliku pika paeva lumivalge liiva ja tyrkiissinise veega rannal. Elamine ei ole kuigi luksuslik - isegi televiisorit ei olnud toas, aga Karl ongi juba lootuse kaotanud reisidel oma lemmikkangelasi naha. Kogu elutegevus toimus niikuinii pohiliselt vees! Paadisillal oli suur ja korge liumagi vette - koigi laste lemmik. Ja korallid kasvavad vaid mone meetri kaugusel rannast, olenevalt sellest muidugi, kas on tous voi moon. Esimese paeva hommikupoolikul oli vesi aga tais mingeid merekirpe, keda ei nae, aga tunne on nagu saaks koguaeg mini-elektrilooke. Olin seda Balil ka tundnud, aga ainult moned yksikud ja ei teadnud mis see oli. Siin oli aga asi paris hull. Samas oli merealune maailm nii ahvatlev, et snorkeldasime sellest hoolimata. Parast lounat oli moon ja kirbud kadunud ja enam tagasi ei tulnud, vaid moned yksikud tana hommikul. Kahjuks aga selgus, et mina olen nende kirpude suhtes koige tundlikum, nii et olen siiani yle keha tapiline. Nyyd onneks enam ei sygele nii hirmsasti. Teistel ei olnud midagi hada. Snorkeldamine oli muidugi jalle fantastiline. Lapsed ei olnudki nii hasartsed kaugemale ujuma, sest kohe paadisilla all oli massiliselt kirjuid kalu. Yhed triibulised, kes seal parves koos olid, tulid isegi inimesi naksima, justnagu kala-spas! Ja siis ilmus yks suurem valge ka lagedale ja arvas, et votaks ampsu. See ehmatas kohe ara. Korallid ja kalad olid kuidagi hoopis teistsugused kui Balil, moned muidugi ka samad, aga hoopis teine yldmulje. Siin Rawal oli palju mere-anemoone ja nende sees vaikseid klounikalu, nii et kaisime lastega "Nemosid" vaatamas. Eriti tore oli see moona ajal, sest vesi oli nii madal, et sai kaega pohja katsuda. Kaks klounikala ujusid ise mu kate vastu, nii et oleksin voinud nad kaasa votta. Hasti palju ilusaid papagoi-kalu, kes ujusid ka paadisilla lahedal, nii et lapsed nagid neid ligidalt. Karliga nagime reedel yhte sinise-tapilist raid. Ja tana nagin sedasama jalle samas kohas. 
Pohiliselt olid koik kylastajad expatide pered vaikeste lastega, palju Singapurist ja ylejaanud Kuala Lumpurist, palju skandinaavlasi, nii et Beatrice leidis omale kohe taani sobrannad, lopuks isegi moned rootsi tydrukud, nii et kuulsime teda kaugelt isegi rootsi keeles raakimas. Peale soogiaegade me Beatrice'i palju ei nainudki, oli oma uute sobrannadega koguaeg kuskil tegutsemas. Kui mitte vees, siis janeste juures, kes laste vantsutamise suhtes vaga leplikud olid. Poisid leidid omale ka sobrad ja panid nendega koos kuritoo toime - "laenasid" yhe laokil plastik/kummipaadi ja lopuks laks see "ise" katki. Siis ilmus paadi omanik valja ja oli paris kuri, nii et pidime ta ohtusoogi ajal valja "ostma". Eks selle raha eest saab ta nyyd mitu uut paati. Aga poistel oli tegemist palju. Raoul ja Robert tegid kanuuga tiiru ymber saare. Teised ei tahtnud osaleda. Raoul istus kogu aja hasti vaikselt, parast raakis ainult, kuidas kanuuga soitmine on vaga ohtlik. Olid nainud krabisid ja koopaid ja suuri merelinde teisel pool. Laupaeval hakkasid lapsed koik korgelt paadisillalt vette hyppama, kindlasti oma 3 meetrit vette! Ja tana hyppas Karl isegi silla tipust, kus vesi all oli kindlasti ka 4-5 meetrit sygav. Ja siis kiiresti mooda jarsku ja libedat redelit yles. Taielikud mere-elukad! Liivaranna yhes otsas leidsime toreda koopa/tunneli. Hommikupoolikul tousu ajal oli see vees, nii et sai sealt labi ujuda.
Toeline paradiis yhesonaga! Kas vaatad kalu, lebad vorkkiiges ja vaatad taevast, loed. 

Kommentaare ei ole: