Bali III

Ohtul soitsime yhe hotellitootaja vennaga naaberkylasse. Seal oli natuke rohkem tsivilisatsiooni - dive-shop, restorane, poode, internetikohvik jne. Sattusime yhe suure pere ettevotte klientideks - yks vend peab restorani, teine yyrib autot, kolmas peab poodi ja meelitab hotelli kliente kohale, venna naine teeb massaazhi. Ja Indoneesia omapara jargi on koigi nende tegelaste eesnimi Made! Paev hiljem oli meil veel yks uus autojuht - ka sama nimega. Siis hotellis yks tydruk seletas, et see on pere teise lapse nimi tavaliselt. Aga selles peres oli kuidagi sattunud nii, et mitmel lapsel oli sama nimi, mille pohjust me ei saanudki selgeks. Ilus eesti nimi igatahes! Ja eesti keelega on veelgi sarnasusi - sama tahendab sama. Nii et kui restoranist lahkudes ytlesime "makasi" (aitah), siis saime vastuseks "sama sama"!
Viimasel paeval kasutasime hommikut veelkord snorkeldamiseks ja kaisime veelkord oma lemmikus purjerestoranis soomas. Siis teele lennujaama poole. Aga kuna lend oli hilja ohtul, toppisime sellesse teekonda veel vaatamisvaarsusi. Kuigi vahepeal tundus, et ei olnud nii hea mote, kui liikusime kolme veoauto taga maest yles 5 km tunnis. Joudsime siiski kohale ja jallegi oli muidugi teekond ise imeline - toesti muljetavaldavad maastikud. Soitsime Besakih templisse, mis on Bali hinduistide "ematempel" voi oieti 22st templist koosnev kompleks. Autojuht hoiatas, et see on vaga rahvarohke, kuna sel paeval oli seal mingi suur tseremoonia. Aga seda uhkem. Bali hinduism erineb India omast nii arhitektuuri kui ka tseremooniate poolest, kuigi jumalad on vist samad. Besakih asub korgel magedes ja ohk on jahedam kui all. Meile hakkas liginedes juba bussitaite kaupa rahvast vastu tulema ja arvasime, et tseremoonia on labi. Busside parkimiskoht meenutas lauluvaljakut parast ollesummerit kuubis. Autode parkla polnud palju parem. Pusserdasime siis omale sarongid ymber (ilma templisse ei paase) ja hakkasime maest ylespoole minema. Yhes kohas oli tee peal paar kirjutuslauda ja tahtsate nagudega tegelased, kes pyydsid meile seletada, et ilma ametliku giidita yldse templisse ei paase. Otsustasime siiski ise onne katsuda ja muidugi osutus see lihtsalt omaparaseks myygitaktikaks. Aga toenaoliselt lahevad paljud selle onge, sest sealt on veel oma kilomeeter ylesmage kondida ja voiks ju arvata, et seda ei taha koik labi teha, kui on risk, et siis yles joudes sisse ei lasta. Lisaks oli veel hulgaliselt tegelasi, kes pakkusid oma mootorrattaid, et meid yles viia. Ei kujutanud kyll hasti ette, kuidas siis praktiliselt meie 5! Ja need olid ka vaga kavalad tyybid - raakisid tee ikka mitu km pikemaks kui see tegelikult oli. Vilunud ei-ytlejatena jaime siiski omale jalale ja see jalutuskaik oli parast pikka autosoitu igati monus. Ja toesti ka asja vaariline. Tore oli naha koik templikylastajaid, kes juba tagasiteel olid - ilusates traditsioonilistes kostyymides, ka lapsed, suured bambusest punutud korvid ja karbid pea peal, mis olid tais onnistatud soogikraami. Minejad tassisid ka suuri korve ja kotte yles, aga siis ei jatnud neid ohvriandideks vaid lasid onnistada ja viisid koju tagasi. Inimesi oli toesti tuhandeid ja kuna templid on maekyljel, siis oli nende liikumine vertikaalne, nii et visuaalne efekt vaga mojuv. Lisaks siis viirukilohn ja kellade ja trummide haaled. Rahvas tuli ja laks ja tseremooniad kaisid erinevates templites kogu paeva. Poisid olid sellest koigest ysna hirmul ja vaatasid, et said ikka kellegi kaest kinni hoida. Beatrice laks isegi yhe grupi pildi peale. Muidugi aratasid nad kolmekesi oma blondide kiharatega tahelepanu.
Maest alla saime kiiresti. Ja siis soitsime veel vaikese ringi Baturi jarve ja vulkaani juurest labi. Tee laks korgele magedesse ja seal oli kohe kuidagi jahe ja niiske. Kui vaatekohtadel peatusime, olid kiiresti karjana ligi hasti agressiivsed kaubitsejad. Raamat ka hoiatas nende eest, hoopis teine mentaliteet kui rannarahval. Aga vaated jarvele ja vulkaanile olid korgetelt maekylgedelt voimsad. Vulkaan purskas viimati 60ndatel ja vaidetavalt naeb praegu ka vahest suitsu immitsemas. Meie ei joudnud kahjuks asja nii ligidalt uurida seekord.
Lennujaama lahedal kaisime veel yhes mooblipoes, sest siinsed naabrid on omale Balilt hulga ilusat mooblit toonud, aga aega oli liiga vahe ja pood vale - nii kallis, et ainult venelased kaivad ostmas. Nii et muudkui aga koju tagasi!