Bali II

Amed on yks kyla Bali ida-osas, kuid seda nime kasutavad ka mitmed teised ymbruskonna kylad (vist kuna see on ainus kaardil). Meie hotell "Life in Amed" oli paris Amedist vist ligi 10 km eemal, kusjuures teeviidad, mis sinna juhatasid teatasid umbes iga km tagant, et 3 km veel - nagu oleks paigal soitnud. Pariselt oli koha nimi Lean ja see oli veelgi rohkem ida pool, peaaegu tipus. Vorreldes eelmise peatuspaigaga taiesti vastupidine koht - 8 vaikest majakest, restoran, vaike bassein ja ongi koik. Aga koik on ilus ja kohalik ja paris. Majad traditsiooniliste mustritega puunikerdustega uste ja aknaluukidega, palmikiust katustega, kohaliku moobli ja tekstiilidega. Rannaratiku asemel anti igale yhele sarong - Beatrice roomustas eriti oma roosa-kirju yle ja kandis seda pidevalt. Olime lastele oelnud, et seal ei ole TVd, kuid avastasime selle siiski yhe magamistoas. Onnestus aga Karli eest lopuni varjata! Lapsed said omale suure magamistoa yleval korrusel ilusa 4-postilise printsessivoodiga ja suurte akendega, et vaadata paikesetousu merel. Vannituba oli traditsiooniline Bali stiilis - dush oues. Kempsupotil istudes voisime imetleda naaberaia kookospahkleid ja papaiasid ja kuulata nende kukkede kiremist ja notsude rohkimist.

Maja ees olid rannaliivale veetud kalameeste paadid - pikad ja peenikesed, kahel pool kyljes "suusad" (Raouli kirjeldus) toeks. Kui hommikul kalalt tulid oli lahel ilus vaade - kirjud purjed tuules. Jargmisel hommikul tutvusimegi juba naabritega, kes innukalt oma teenuseid pakkusid - paadisoitu, sukeldumist, massaazhi ja mida veel. Lasime Bobol endale augu pahe raakida ja soitsime paadiga paar lahesoppi edasi yhe sojaaegse jaapani laeva vraki juurde snorkeldama. Laev oli taiesti ranna ligidal, voibolla paarkymmend meetrit ujuda. Esimesel katsel lastega oli kyll natuke keeruline, sest kuidagi tundus hoovus natuke liiga tugev ja hakkas eemale kandma. Siis aga votsime poisid korda mooda paastevestidega ja Beatrice ise ja kaisime paar korda. Yks sukeldujate paat oli ka seal ja mitu mitu "tuukrit" vraki juures. Raoul, kes oli ise koguaeg raakinud, kuidas tema laheb "tuukrima", oli nende parast kuidagi mures ja raakis, et nad on pahad ja votavad vaikseid kalu. Lopuks saime aru, et ta raagib kurjast tuukrist "Nemo" filmis, kes vaikese Nemo kinni vottis. Siis saime selgitada, et koik tuukrid seda ei tee ja need siin on taiesti paid. Nagime mitmeid sorte liblikakalu ja papagoikalu ja muid vaiksemaid, kelle nimesid koiki ei tea. Vrakk oli muidugi igasuguse rohuga nii kaetud, et mina poleks selles kyll laeva ara tundnud, aga Robert muidugi nagi mingeid torusid siin ja seal, mille funktsiooni ta teadis jne. Poistele oli vist ponevaim neid tuukreid vaadata, kes sygaval oma kaameratega ringi liikusid ja mulle puhusid.

Parast laksime kyla peale, et vaadata, kas kuskil peale hotelli veel syya saab. Mida me pimedas saabudes ei olnud nainud, oli see, et meie hotell oligi ainus nn tsivilisatsiooniobjekt kogu kylas. Ylejaanud majad olid kalameeste hytid, yks mootorratta tookoda, yks poeke, kus myydi vett ja kohalikke maiustusi ja koolimaja. Aga hasti palju lobusaid inimesi, roomsaid pesemata lapsi, kes meid tervitasid. Kylast labi ja paar minutit Amedi poole kondides avastasime tee korval korge kalda peale yhe kena restorani - natuke vahemereaarne stiil - valgeks pestud selged sirged jooned, hasti lihtne ja muidugi fantastilise vaatega yle lahe. Nimi Sails - purjed. Ja sook oli niiiiii hea! Naiteks grillitud mahi-mahi banaanilehes, varskelt pressitud mahlad 1 dollari eest, lastele ka meeldivaid sooke. Ja hinnad olid sellised, et koige kallim sook menyys - loomafilee - maksis sama palju nagu klaas apelsinimahla Hyatt'is. Jube hea Sumatra kohv ka. Ja tootajad olid ka nii kenad. Jorutasime seal tykk aega ja kaisime peale seda iga paev seal soomas.

Teiseks paevaks olime saanud endale muidugi snorkeldamisega kaasnevad paikesepoletused - polvede ja saarte taha, kuhu ei motle ju esimesel hetkel kreemi maarida! Siis maarisime korralikult. Ja snorkeldasime oma lahesopis, mis osutus isegi veelgi paremaks kui vraki juures. Paarkymmend meetrit kaldast kasvasid juba suured korralikud korallimetsad koige imelisemate vormide ja varvidega ja nende vahel palju palju kirjuid ja kirjumaid kalu. Vesi oli vaikne ja Beatrice sai hasti ise hakkama, Robert vottis poisid korda mooda, sest nad ei oska veel nii hasti toruga hingata. Poisid vaatasid siis ainult oma ujumisprillidega. Ei tea, mis nende nelja-aastased peakesed voisid moelda, seda uut veealust maailma nahes. Molemad igatahes naitasid innukalt, kui monda erilist kala nagid. Nagu teiseski kohas palju erinevaid sorte liblikakalu, papagoikalu - hasti kirjud ja paris suured (ca 40 - 50 cm), nagime moned "boxfish", paari kirjuid suuri tindikalu, yhe hasti suure sinise meritahe. Minu meelest taiesti fantastiline maailm, eriti need suured korallid ja kohati nii madalal vees, et vois nende peal seista. Niisuguses vaikses vees oli tunne, et voiks kogu paevaks sinna hulpima jaada. Beatrice ytles, et nagi "aju". 

Aga paike oli kuum ja liiv tuline, nii et pidime vahepeal ikka varju otsima. Seal on imelik liiv - nagu sool ja pipar - segu mustast laavaliivast ja valgest korall-liivast.