Vabariigi aastapaev

Teisipaeva ohtul toimus siin ka vabariigi aastapaeva tahistamine - aukonsul Sonny Aswani oli kutsunud kohalikke eestlasi oma restorani. Tore pidu, eriti kui ei pea labi lumelortsi sumpama nagu muidu ikka vabariigi aastapaeval!

Kokku sai ligi 20 inimest, moned mitte-eestlastest kaaslased kaasa arvatud. Hasti kirju ja tore seltskond. Leidsime isegi moned eesti lapsed - yhel eesti-itaalia paaril on 8 aastane tydruk ja siis on veel yks pere 2 ja 4 aastaste poistega, kes aga on siin syndinud, ei taha eesti keelt raakida ega eesti sooki syya ... . Paris mitu tydrukut olid, kes tootavad siin restoranides, yhe neist nimekaardi oli yks naaber mulle juba organiseerinud. Nyyd oligi tore naost nakku naha. Hasti lahe - sellised noored eestlased, juba igal pool maailmas ringi rannanud ja hasti ettevotlikud ja tublid. Saime kokku ka Piretiga, kellest mulle pikalt raakis mu juuksur, ja nyyd selgus, et Piret on ta juures ainult yhe korra kainud. Juuksuritel on ikka hea fantaasia.

Aukonsuli restoran on vaga kena - vana "black-and-white" maja, mida ehitati siin palju koloniaalajal, ilusa aiaga, kus on lauad erinevatel tasapindadel vaikeste tiigikeste vahel, vaga kena. Kahjuks on see piirkond natuke peidus, nii et juhuslikke moodakaijaid sinna ei satu vaid ainult sellised kylastajad, kes planeerivad minna ja juba teavad kohta. Praeguses majandusolukorras ei ole kindlasti kerge. Aga ta oli meiega vaga kylalislahke - veini voolas ja lopupoole voeti isegi paar pitsi valget viina vabariigi terviseks. Ingrid oli kypsetanud vastlakukleid. Ja muidu pakuti tapas'eid Sonny korval asuvast tapas bar'ist. Sellest tulenevalt ei soonud eriti palju ja ma olin eile omadega taiesti labi - kui poisid kooli said, magasin kaks tundi, mida ei ole aastaid ette tulnud. Kuidas Robert toole sai, on mulle moistatuseks.

Eile ohtul oli eriline syndmus - olime lastega siin valjas ja kuna vihma tibutas, siis mangisime natuke meie clubhouse'is. Akki hyydis Beatrice'i sober Melisssa, et vikerkaar on valjas. Ja toesti oli suur ja selge vikerkaar, hiljem muutus isegi topelt vikerkaareks. See tekitas tohutut elevust, sest millegiparast ei nae siin vikerkaart kuigi tihti. Poiste ligi 4-aastane sober John ei olnud veel kunagi nainud ja me keegi ei olnud nainud siin Singapuris. Yldse on selline kummaliselt kevadine olemine - kanali aares oitsevad mingid suured puud roosade oitega ja silmad sygelevad ... .

Kaisime pyhapaeval koos meie soprade vaikeste kaksikute poistega Marina Barrage'it uurimas. See on paris unikaalne rajatis, sest see eraldab merevee mageveest ja selle tammiga on loodud kunstlik sisemaine reservuaar just seal, kus joed kokku saavad ja merre tahavad voolata. Madalate alade yleujutuste valtimiseks avatakse varavad vihma ajal ja kui parajasti meres on tous, siis pumbatakse vett valja. Mere pool on vesi ilus tyrkiissinine, maa pool tumeroheline. Paris huvitav. Ja majas sees on tore galerii, vaga interaktiivne ja opetlik vahemalt suurematele lastele vee kokkuhoiust ja kliima muutustest ja prygimajandusest jne. Sees on ka mudel tammist ja pumpadest, kus saab naha, kui laest sajab vihma, kuidas varavad avanevad ja vesi merre voolab. Poisid muidugi nautisid pohiliselt ringijooksmist ja ronimist ja marjaks saamist. Valjas on vee-manguvaljak, kyll mitte eriti paljude atraktsioonidega, aga palaval paeval hea jahutus ikka. Tammil on varikatused pikniku pidamiseks ja head vaated kogu linna siluetile yhel pool ja tuhandetele laevadele teisel pool. Kogu see ymbrus on alles suur ehitusplats, kus arendatakse mitu kasiinot ja hotelle ja parke jne. Peaks paari aasta parast avatama, kuigi vahepeal olid kuuldused, et kasiino arendaja Las Vegasest hakkab pankrotti minema. Seni on mangurlus siin keelatud, aga siis koik muutub. Kuigi, kui palju nyyd praeguses maailmamajanduse olukorras paar superkasiinot siia mangijaid ja muidu turiste suudavad meelitada, on vahe kahtlane.

Ohtul kaisime Slumdog Millionaire'i vaatamas. Kino pooltyhi vaatamata koigile Baftadele ja Oscaritele. Hea film.

Vist oleme hakanud siin nii ara harjuma, et enam ei tundu nagu oleks ponevaid asju, millest kirjutada. See on uues kohas alati nii, et alguses on palju ja siis mone aja parast muutub see uus ja ponev igapaevaseks ja ei tule pahegi sellest kirjutada, kuigi teistele voiks see siiski veel eksootiline tunduda. Eelmise kolimise ajal sattusid katte Korea algusaegade markmed ja neid lugedes imestasin, kas toesti koik need kummalised kombed, soogid, ymbrus, inimesed on nii tavaliseks muutunud. Nyyd on sama juhtunud siin.

Kaisime pyhapaeval lastega loomaaias, aga see oli juba 4 voi 5 kord ja nyyd ei tundu enam, et oleks vaja sellest kirjutada, kuigi leidsime ikka uusi asju ja vaatenurki. Raoulil oli hea kohtumine iguanaga ja koik said proovida poni seljas ratsutamist.

Mina olen nyyd suur bikrami fann, sain oma lepingu muuta nii, et saan nyyd ainult Bikramit teha seal. Hasti hea trenn on. See nadal kolm korda! 

On kuidagi vaikne aeg siin tekkinud. Eelmine nadal ei juhtunud suurt midagi. Kaisin veel kaks korda Bikramis ja eile ka jalle ja olen muutumas soltlaseks. Lugesin seal, et keegi Hollywoodi prominent olla oelnud, et saab parast igat tundi "high". Ja toesti on paris eriline. Hasti intensiivne ja edasiminek on uskumatult kiire, iga korraga laheb paremaks - aga mitte kergemaks. See ongi see mote, et kergeks ei lahe kunagi. Kuumuses kuidagi keha tootab paremini. Paris omamoodi on ka see, et instruktor ei tee ise midagi kaasa ainult raagib, kusjuures tekst on praktiliselt sama iga kord. Ka vigu parandab ainult jutuga, mitte ei katsu ega venita ega keera kedagi oigesse positsiooni. Ja imekombel see tootab. 

Reede ohtul olime jalle tooga valjas. Ylemustele meeldib nii vaga see yks restoran, et oleme nyyd kolm korda jarjest samas kohas kainud. Sook on toesti hea - uus-meremaa loomaliha ja lammas, super! Aga suure seltskonnaga tuleb alati nii kaua oodata, seekord umbes 2.5 tundi! Yritus loppes karaokega...

Pyhapaeval vottis Robert yhe vaba paeva - esimese sel aastal ja kavatsesime soita Pulau Ubin'ile - yhele saarele siin, kus on huvitav loodus ja suhteliselt tsivilisatsioonist puutumata elu. Kahjuks oli Karl just sel paeval palavikus ja soit jai ara. Siis otsustasime, et laheme vahemalt valja sooma ja see loppes ka katastroofiga. Laksime yhte itaalia restorani siinsamas ligidal Holland Villages. Alguses paistis koik tore - lapsed said paberist laudlinale pilte joonistada ja koik olid roomsad. Sook ei olnud kyll suurem asi. Aga lopu poole hakkasin tundma, et midagi on imelik ja siis oli ainult vaja kiiresti koju soita. Nii et kui uksest sisse sain oli kiire lopuspurt kempsu poole ja koik tuli valja. Lapsed seisid seal ja imestasid ja kommenteerisid. Soime Robertiga samu asju, aga temal imelikul kombel ei olnud midagi hada. Ju see oli midagi just minu kala tyki sees. Raoul oli saanud minu kaest paar ampsu ja oksendas ka parast natuke, aga mitte nii hullusti nagu mina. Selline katastroofiline vaba pyhapaev siis. 

Jalle head uut aastat! Gong xi fa cai!

Hiina uue aasta tulemine alles ikka veel kaib siin, kuna seda tahistatakse kaks nadalat enne ja kaks nadalat takkajargi kuni esimese taiskuuni. Ja sinnani peaks veel nadal aega olema.

Meie oleme muidugi nendest pidustustest ainult korvalt osa saanud, aga siiski kyllalt. Eriti tanu lahketele naabritele, kes on kylla kutsunud ja oma lemmikmaiustusi pakkunud ja dekoratsioone naidanud jne. Naiteks hiina uue aasta nn joulupuu on pajuoksad kaunistatud punaste laternatega voi kasvoi punaste ymbrikega. Lastel olid koolides kontserdid - Beatrice oli nende lovitantsus lovi pea. Ja koik on tublisti hiina keeles laule harjutanud. Eriti populaarne tundub yks laul olevat, mida koik lapsed on oppinud ja mida mangitakse igas poes hommikust ohtuni. Poisid on ka mingeid tantse oppinud, aga kahjuks ei olnud vanemaid nende kontserdile kutsutud. Selle eest on koik saanud kohalikelt sopradelt punaseid ymbrikuid - hong bao - rahaga, enamast 2 dollarit, mis on koige vaiksem paberraha. Robert sai too juurest ka - loteriipilet sees, loodame koige paremat! Beatrice'i kooli kontserdil oppisime, et hiina uue aasta eelohtul peavad lapsed kaua yleval olema, siis elavad nende vanemad kaua. Selle saavutamiseks oleks pidanud muidugi Hiinalinna minema koos veel 200 000 singapurlasega, aga nii hakkajad me siiski ei olnud. Robert ju tootab iga paev, ka koik paevad, mis olid yldiselt vabad siinsele rahvale, nii et 5.30 arkamisega, ei jaksa eriti suurtesse rahvamassidesse ohtuti imbuda. Me kaisime lastega hoopis yhel vabadest paevadest aasia tsivilisatsiooni muuseumis, mis osutus nende jaoks isegi ponevamaks kui ma arvasin. Poiste sober Matthew oli ka kaasas ja siis kaisid koik neljakesi ja kummardasid Buddha kujude ees ja ytlesid gong xi fa cai. Ja seal on muidugi muudki ponevat lastele - hiina ooperi kostyyme, mida selga proovida ja igal pool filmikesi, mida korvaklappidega kuulata jne.

Laupaeva ohtul kaisime siiski ka rahvamassides - Chingay paraadi vaatamas. See tahendab hokkieni keeles maskeraad (nii et ei mingit gay seost!) ja tahistab alati hiina uut aastat. Hasti ponev oli - koik need tuldpurskavad draakonid ja muidu muinasjutulised veerevad rajatised. Ja meie isiklikuks korghetkeks muidugi meie taekwondo kooli osalus. Karl teatas, et tema tahab jargmine kord ka minna. Jargmine paev olidki kohe molemad vaga tublid trennis. Hasti tore oli kyll, sest Singapur oma paljude rahvustega on kirju ja ponev ja need olid seal koik kohal oma kirevate kostyymidega ja etteastetega.

Mina olen vahepeal proovinud Bikram joogat, mis on eriti hea. Kartsin, et ei tea mis juhtub, ikkagi nii soojas ruumis 90 minutit (40 kraadi). Aga yllatavalt ei juhtunud midagi hullu, hoiatati kyll, et moned on oksendanud voi minestanud esimene kord. Minu meelest oli vaga hea, nagu toeline trenn ikka. Parast oli lihastevalu sellistes kohtades, kus ma ei aimanudki mingeid lihaseid olevat. Homme jalle.

Sungei Buloh