On kuidagi vaikne aeg siin tekkinud. Eelmine nadal ei juhtunud suurt midagi. Kaisin veel kaks korda Bikramis ja eile ka jalle ja olen muutumas soltlaseks. Lugesin seal, et keegi Hollywoodi prominent olla oelnud, et saab parast igat tundi "high". Ja toesti on paris eriline. Hasti intensiivne ja edasiminek on uskumatult kiire, iga korraga laheb paremaks - aga mitte kergemaks. See ongi see mote, et kergeks ei lahe kunagi. Kuumuses kuidagi keha tootab paremini. Paris omamoodi on ka see, et instruktor ei tee ise midagi kaasa ainult raagib, kusjuures tekst on praktiliselt sama iga kord. Ka vigu parandab ainult jutuga, mitte ei katsu ega venita ega keera kedagi oigesse positsiooni. Ja imekombel see tootab. 

Reede ohtul olime jalle tooga valjas. Ylemustele meeldib nii vaga see yks restoran, et oleme nyyd kolm korda jarjest samas kohas kainud. Sook on toesti hea - uus-meremaa loomaliha ja lammas, super! Aga suure seltskonnaga tuleb alati nii kaua oodata, seekord umbes 2.5 tundi! Yritus loppes karaokega...

Pyhapaeval vottis Robert yhe vaba paeva - esimese sel aastal ja kavatsesime soita Pulau Ubin'ile - yhele saarele siin, kus on huvitav loodus ja suhteliselt tsivilisatsioonist puutumata elu. Kahjuks oli Karl just sel paeval palavikus ja soit jai ara. Siis otsustasime, et laheme vahemalt valja sooma ja see loppes ka katastroofiga. Laksime yhte itaalia restorani siinsamas ligidal Holland Villages. Alguses paistis koik tore - lapsed said paberist laudlinale pilte joonistada ja koik olid roomsad. Sook ei olnud kyll suurem asi. Aga lopu poole hakkasin tundma, et midagi on imelik ja siis oli ainult vaja kiiresti koju soita. Nii et kui uksest sisse sain oli kiire lopuspurt kempsu poole ja koik tuli valja. Lapsed seisid seal ja imestasid ja kommenteerisid. Soime Robertiga samu asju, aga temal imelikul kombel ei olnud midagi hada. Ju see oli midagi just minu kala tyki sees. Raoul oli saanud minu kaest paar ampsu ja oksendas ka parast natuke, aga mitte nii hullusti nagu mina. Selline katastroofiline vaba pyhapaev siis.