Tagasi kodus

Seekordne joululaupaev oli natuke isemoodi. Joudsime Singapuri juba enne keskpaeva, aga arvestades, et olime tousnud 2.30, oli paev paris pikk. Koik olid ikka ysna omadega labi aga suurest ootusarevusest ei saanud lapsed magama ka jaada. Raoul kyll oma palavikuga lopuks jai. Soime oma hapukapsad (jube head) ja kohaliku austria lihuniku verivorstid (mitte nii jube head) ara ja muudkui ootasime. Beatrice otsustas, et teeb pohjapoder Rudolfile paki, et ta kiiremini jouaks - porgandi. Siis tegi veel jouluvanale kohvi - kohvikeetmine oli saanud ta uueks lemmiktegevuseks Vietnamis. Lopuks, kui pimedaks hakkas minema, ta siis tuli. Eesti jouluvana. Raoul oli ka krapsti maast lahti. Koik olid julged ja raakisid jouluvanaga ja esinesid laulude ja klaveripaladega, kuidas keegi.

Beatrice avaldas kyll parast kahtlust, et see ei olnud vist ikka paris jouluvana. Paar paeva hiljem ytles, et tema avates oli see Eesti laste isa. No jaagu see talle motlemiseks ...

Igatahes olid koik roomsad oma kingituste yle. Ja tore on olnud ka see, et koik pakid ei joudnud enne joule kohale vaid ikka iga paev leiame veel midagi postkastist.

Joulud on siin kyll suur (kommerts)-pyha, aga siiski mitte nii nagu Euroopa maades voi Pohja-ameerikas. Nii et kuna Robert oli 25. juba jalle tool, kaisime meie poes. Koik poed lahti ja ari kaib endise hooga. Isegi hullemini, sest poodides algasid nn joulujargsed aled juba 1. pyhal ja yhes jaapani kaubamajas oli saba ukse taga kell 8 hommikul.

Laupaeval kaisime Miale ja Alexile headaega ytlemas ja tana nad lainud ongi - tagasi Koreasse. Mina jaan kyll Miast puudust tundma, sest peale tema ei ole siin kedagi, keda ma juba ligi 10 aastat tunneks. Uute tutvustega on enamasti liiga palju pealiskaudset small-talki ja liiga vahe yhiseid huvisid. Moned erandid valja arvatud. Aga eks see voib muutuda.

Eile kaisime lastega botaanikaaias. Oli liiga palav aga muidu ikka tore. Leidsime selle taime, mida meie poiss-giid Vietnamis oli meile naidanud - mis paneb oma lehed kinni, kui katsud. Aga see kasvas nagu umbrohi ja silte ei olnud juures, nii et nime ikka ei tea.

Nyyd on veel nadal koolivaheaega vaja sisustada.

 

Venelased Vietnamis

Venelastega seoses tuli veel meelde, et olime restoranis ja sinna saabus grupp meie "sopru" riietatud lyhikestes pykstes, "maikades" ehk tank-top'ides jne. Ja moned yldse palja ylakehaga. Kommenteerisime seda ja Beatrice avaldas imestust. Proovisin siis poliitiliselt korrektselt selgitada, et neil ei ole samad kombed nagu meil, mille peale Beatrice teatas "lollid ju, vist on liiga palju televiisorist jalgpalli vaadanud". Selgituseks niipalju, et kui lapsed kipuvad liiga kaua TV ees vedelema, siis ytlen alati, et nad jaavad sellest lolliks.

Vietnam 2

No nii, ei lainudki Taekwondosse tana, Raoul oli vahepeal hoopis magama jaanud ja ta on ikka haige, nii et lasen tal olla.

Sama asi juhtus muidugi ka Saigonis, aga sinna hiljem. Esialgu jalutasime siis peavaljakule, mis oli jouluehtes ja palju lilli ja poosaid ja nagi tsiviliseeritud valja. Keset seda ilu istus vana Ho Chi Minh - lastesober. Taustaks prantslaste ehitatud raekoda ja korval kuulus Rex hotell, kus soja ajal kykitasid valismaa ajakirjanikud. Kaisime seal sees ja ka yleval katuseterrassil. Seal istusid oma martinidega moned vanapaarid, ilmselt vanad sodurid, kes olid tagasi tulnud. Hea vaade on sealt linnale ja kontrastid paistavad hasti katte.

Laksime tagasi hotelli, lootuses, et lapsed puhkavad ja saame ohtupoole antiigitanavale ja ooturule minna. Aga loomulikult keegi ei puhanud. See ei olnud ka eriti lihtne, kuna korvaltoas lammutati seinu voi porandaid. Lopuks otsustasime ikka valja minna. Kahjuks ei teostunud plaanid, sest Raoul jai juba raamatupoes magama. Tassisin ta mitme kvartali kaugusele restorani, kus ta edasi magas ja siis jai Beatrice ka magama. Nii et meie kolm, kes veel arkvel olime, saime rahus ohtusooki syya. Valjudes oli juba pime. Vietnam on tund aega Singapuri ajast ees, kuigi tegelikult geograafiliselt peaks olema sama aeg, nii et paike touseb enne kella 6 ja loojub ka enne 6. Niipalju saime siis joululampe naha. Ja oo-elust sain osa nii palju kui laste hotellitoa rodult valja vaatasin. See oli paris tore, ikka koik need rollerid, ohtu poole juba kenade kleitidega ja korgete kontsadega tydrukud peal.

Jargmisel hommikul soitsime Mui Ne poole. See asub mere aares 200 km HCMCst pohja poole. Arvestades liiklust ja teeolusid vottis see soit 4 tundi! Muretsesin juba, kas see pikk soit ikka seda vaart on. Aga oli. Esimesed paar tundi oli kogu tee ikka vaga tihedat liiklust tais ja tee aares kais ari koigega, mis voimalik ette kujutada. Paris suured kontrastid ka - yhel pool teed naiteks ilusad kultiveeritud taimed ja tadid kastavad voolikutega, teisel pool samas korval tolmused eterniidist hytid. Korealased arendavad seal paris palju nii toostust kui ka elamumajandust. Koik need on nagu oaasid yldise troostituse sees. Ja vaheldumisi kristlikke kirikuid, buddha templeid ja kommunistlikke monumente.

Edasi muutus maastik vahe "ruraalsemaks", viljapuud ja rohelised lapid, maju mitte enam nii tihedalt. Tore oli naha draakoni-vilja istandusi. Soome neid siin kodus ka ja ma ei teadnud, kuidas need kasvavad. Tee aares nagime mitu pulmapidu - suured roosade kardinatega telgid, pruutpaari foto tanava aares ja kova muusika. 

Lopuks joudsime mere aarde. Hotell oli muidugi ka nagu oaas. Ei mingeid eterniit voi plekk-onnikesi. Koik oli vaga hasti hoolitsetud ja puhas ja korras, koguaeg kaisid tydrukud oma luudadega ringi. Meie villa oli otse mere aares, nii et tousu ajal oli 10 sammu vee piirini. Selline kontrast meie Singapuri rannaeluga. Ei mingeid tuhandeid tankereid ja kaubalaevu vaid ainult moned kalapaadid. Louna-Hiina meri on vagev ja voimas, ikkagi avameri nii et lained on korged ja tugevad. Eriti hea surfijatele aga mitte ka liiga vagev, nii et lapsed said ka lainetes hypata ja ennast kaldale lykata lasta. Ja kui monus oli ometi mererannal joosta, nii et isegi ohk maitses soolane! Ilm oli nii hea - soe ja tuuline aga mitte niiske nagu Singapuris.

Rahvast oli vahe, nendest enamus venelased! Isegi Beatrice hakkas neid lopuks ara tundma. Mui Ne kylas olid poodide ja restoranide sildid ja menyyd ka vene keeles. Ma ei teagi, kas see on vanast soprusest voi kaibki neid nyyd igal pool nii palju. Igatahes paistis, et vietnamlased oskavad ka vene keelt.

Raoul oli ikka vaheldumisi haige ja tervem, nii et mingit eriti aktiivset programmi me ei teinud, mangisime ja puhkasime ja ujusime ja soime. Yhel paeval tegime siiski ka valjasoidu dziibiga Mui Ne punase liiva dyynidesse. Paris imelik, sest mere aares oli valge liiv, ja siis akki km maa poole suured punased liivamaed nagu korbes. Kui dziip peatus tormas meie peale kohe parv kohalikke poisse, kes tahtsid meile oma improviseeritud plastkelkusid laenata, et liivamagedest alla lasta. Paris keeruline oli neid veenda, et me ei taha seda teha ise liiva sees ryhkides. Lopuks kaotasid siiski lootuse.

Samasugused arimehed saatsid meid ka nn "haldjaoja" juures. Tunduski alguses, et eks igast asjast saab turismiobjekti teha, aga kui siis lopuks selle oja juurde joudsime, oli paris tore. Pidime oma 500 m paljajalu vees kondima, et oige vaatamisvaarsuseni jouda. Seal voolas oja jarskude liivakallaste vahel, kusjuures kalda ylemine osa oli punane ja alumine valge, mones kohas ka kollased liivalaigud sees. Paris huvitav. Ja monus oli vee sees kondida parast liivamagedes turnimist. Poiss naitas meile yhte huvitavat taime, mis puutumisel oma lehed kiiresti kinni pani. Parast aga hakkas sona otseses mottes vinguma ja virisema "give me money!" Loomulikult me ju kavatsesimegi talle anda, aga toeliselt vastiku tooniga kais see. Siis tegime selle vea, et votsime jaatised dzhiipi - sooja ilmaga lahtises autos jaatist syya ei soovita! Seda olid koik kohad tais.

Kalapyygi korval on kohalik pohitoostus kalasousti tegemine, mida lastakse fermenteerida suurtes tynnides, nii et kogu kyla on seda sousti lohna tais. Hasti huvitavad paadid on neil ka - ymmargused vitstest punutud lamedad tynnid. Kuival maal vaadates ei nae nad kyll kuigi meresoidukindlad valja aga igal hommikul nagime, kuidas nad oma lastiga kalda poole aerutasid.

24. hommikul kell 3 alustasime jalle oma 4-tunnist soitu lennujaama poole. Juba kella 5 ajal algas sagimine ja elu - teeaarsed nuudlisupipoekesed ja turud jne olid lahti, pered rolleritega teel toole ja kooli. Kella 6 ajal, kui valgeks laks, kais koik juba tais tempoga.  Mida ligemale Saigoni, seda tihedamaks muutus liiklus. Lapsed soitsid ratastega kooli juba enne kella 6. Umbes 6.45 soitsime mooda matuseprotsessioonist - buddha mungad, kuldsete krysedullidega matuseauto ja puhkpilliorkester, mis mangis joululaule. Lopuks olime jalle rollerite vahele kinni kiilutud, nii et viimane kilomeeter lennujaamani vottis oma 15 minutit. Joudsime siiski oigel ajal kohale.

Maandusime vihmases Singapuris ja kojusoit mooda laia siledat maanteed oli nii erinev koigest eelnenust. Siin on koik nii korras ja perfektne, vahest liigagi, nii et on lausa igav. Samas on hea vahel ka sellest siledast maailmast valja saada ja naha, et kuskil on veel mingi muu elu ja see koik siin ei ole enesestmoistetav. 

Vietnam 1

Lopuks joudsime siis otsapidi Vietnamis kaidud. Siin aasias reisimine oli yks olulisi pohjusi, miks me yldse siia kolisime aga nii kaua on siis aega votnud. Pohiliselt tanu Roberti toole - 7 paeva nadalas nonstop.

Soitsime ara 19. varahommikul, Beatrice'i synnipaeval. Ta ei olnudki selle yle kurb, sest synnipaevapidu oli ju juba niikuinii peetud. Ytlesin siiski lennikus stjuardessidele ja nad tootsid siis yhes voileivakarbist talle kaardikese, kuhu kogu meeskond ja kapten oma onnesoovid kirjutasid. Laulsid talle happy birthday ja enne maandumist nimetas kapten oma saabumistervituses ka Beatrice'i synnipaeva. seal ta siis istus suu korvuni ja hyppas toolis yles alla. 

Ho Chi Minh City tervitas meid kommunistlike immigratsiooniprotseduuridega. Aga onnestus siiski sisse paaseda, et hakata trygima hotelli poole koos miljonite rolleritega. See oli ikka kultuurishokk. Beatrice kysis, miks neil ei ole tee peal valgeid kriipse - aga kriipsud on! Lihtsalt keegi ei hooli neist ja koik soidavad risti rasti, nii et ei saa aru, mis suunaline liiklus tegelikult peaks olema. Kusjuures tihtipeale on yhe rolleri peal kogu pere voi siis kaupmees kogu oma kraamiga - tynn duriane voi WC paberit voi suur autokumm voi redel voi aken voi ...

Imekombel onnestus siiski sellest segadusest labi paaseda ja hotelli jouda. Elasime Dong Khoi streetil, mis on nagu Orchard Road Singapuris voi Viru tanav Tallinnas. Palju peeneid disainerriiete poode jne. Aga elektritraadid ripuvad ikka yle tanava nagu suured amblikuvorgud. Oma esimese lounasoogi votsime Pho 24-s, mis on uus nuudlisupi kett. Pho ongi vietnamlaste pohiline lemmiksook - soovad seda kogu paeva ja igal pool ja on ka vaga hea, sest suppi keedetakse tundide viisi ja siis pigistad sinna sisse varsket laimi ja basiilikumilehti voibolla ka tshilit ja ongi vaga hea. Ja maksab umbes 2$ suure kausitaie eest.

Nyyd lahme poistega taekwondosse ja kirjutan parast edasi.

Nyyd on nii kiire koguaeg, et ei joua enam yldse kirjutada. Vabandan vaga ja loodan, et keegi ikka aegajalt siia sisse vaatab. Oleme lastega ringi sebinud - loomaaed ja Science centre ja muud. Beatrice teeb nyyd koolivaheajal ujumis- ja tennisetrenni ja nende ymber me siis oma paevi siin ehitame. Eile olime loomaaias, kuhu on ehitatud uus laste mangumaailm. Manguplats selle kohta oelda oleks kuidagi liiga nigel. Seal on ka koige uhkem veemanguplats, mis me nainud oleme, nii et keegi ei tahtnud ara tulla ja loomade vaatamiseks ei jaanudki nii palju aega seekord. Tiigreid vaatasime ikka ja nad kaituvad nii nagu alati - kuigi on vahepeal yhe onu nahka pannud. No mitte otseselt nahka pannud, aga palju tast jarele ei jaanud. See oli umbes kuu aega tagasi.

Meil oli vahepeal ka yks eriti huvitav ohtu. Peale eelmise reede ohtust too-ohtusooki ei tahtnud nagu oieti laupaeval jalle valja minna ja lapsed ka vingusid, et niimoodi kaks ohtut jarjest. Aga nagu tihtipeale, kui ei taha eriti minna, ongi koige parem. Roberti taekwondo kaaslased olid oma juurde kutsunud kogu selle taekwondo kamba. Pererahvas oli juba iseenesest huvitav paar - naine Singapuri hiinlane, mees Singapuri india-briti segu. Molemad 50 ligi aga musta vooga ja temperamenti jatkub kogu kylale. Ja nende kodu oli ikka toeline vaatamisvaarsus. Elavad sellises vanas hiina "shophouse"is, mis naevad valjaspoolt valja nagu ridaelamud, ysna palju ornamente aga mitte eriti suured. Ja kui siis sisse astusime, oli ainult suu lahti. Nagu muuseum. Esiteks oli maja uskumatult suur, keskel kaks nn o:hukaevu, millest nyyd on yks kinni kaetud, teine endiselt lahti. Teise korval asub ka kook, millel on ainult 3 seina, nii et vihmaperioodil sajab sisse. Suur ohukaev on keset soogituba ja selle all vanas aravooluaugus, mis on oma 3x3 m, on nad teinud jaapani zen-aia. Valged kivikesed ja nende sees paar suuremat huvitavat kivi. Kogu maja on hasti renoveeritud, nii et palju vanu detaile on alles. Sisustus on hasti minimalistlik, nii et koik elemendid mojuvad omaette. Peo ajal oli seal ka mustmiljon kyynalt (perenaise sonul tema naonaha heaks), nii et meeleolu oli kyll eriline. Shampanja voolas ja koik olid kaasa toonud oma maa jooke, muu hulgas siis korealased ka soju. Nii et tuju tousis kiiresti ja sai palju nalja. TKD kooli omanik ja pohitreener oli just KOreas kihlunud ja see oli muidugi suur teema, muu hulgas ajend, et teha temast palju rumalaid pilte koos koigi tydrukutega. Ja hasti huvitavaid tydrukuid oli ka muidugi. Moned olid sellised minusugused taekwondoemad, kelle lapsed kaivad isegi meie poistega samal ajal treenimas. Aga ohtu oli koiki tundmatuseni muutnud. Eriti muidugi Miss Lee, yks treeneritest, keda me alati ainult TKD riietes naeme. Sain vaga hea ajaloo oppetunni yhe tydruku kaest (no ta nagi valja nagi 20, aga hiljem selgus, et on 40-aastane kolme poja ema). Ta oli nimelt lapsena elanud just samal tanaval, just samasuguses majas. Aga siis oli see yks korralik shophouse, kus tema perekond oli juba mitu polve vanametalli ja import-eksport ari ajanud. Nii et esimene korrus oligi ari jaoks, muu hulgas toideti koogis koiki toolisi. Perekond ise elas yleval. Uskumatu, et see toimus alles 80ndatel. Ta raakis huvitavaid lugusid, kuidas ta koige vanema lapselapsena oma vanaemaga pidi templis kaima ja esivanemate urne otsima pyhade ajal. Vanasti olid urnid olnud hirmus suured, vahemalt yhe korraliku veeambri suurused ja mingit systeemi nende hoidmiseks ei olnud, nii et koik kaisid ja otsisid omi. Ja kuidas koik Hiinalinna lapsed pidid cantonese keelt oppima (seda, mida raagitakse Hong KOngis), sest see oli arikeel. Ja veel palju huvitavaid lugusid...

Ja veel palju huvitavaid inimesi, nende hulgas ka yks soomlane, kes seal hoogveini keetis, kuhu nad koos Robertiga ilmselt tublisti aquaviti sisse kallasid.

See on minu seni sygavam sukeldumine Singapuri ellu. Muidu on koik alati nii pealiskaudne ja kommertsiaalne. See oli midagi muud.

Pyhapaeval ehitasime piparkoogimaja. Hasti tublisti nagime vaeva kuuma suhkru ja glasuuriga ja hasti hea ja tugev maja tuli. Siis laksime parastlounal valja yhte uude parki ja kui ohtul tagasi tulime, olid majast alles vaid varemed. Siinne niiskus oli piparkoogi nii pehmeks teinud, et see ei pysinud koos. Nii et soovitan troopikas mitte piparkoogimaju ehitada.

Homme soidame vara hommikul Vietnami viieks paevaks, tagasi siia jouluohtuks, nii et saame verivorste saristada ja naabreid hapukapsa lohnaga arritada.

  

Advent

Beatrice'i kooli jouluetendused olid juba eelmisel neljapaeval ja reedel. Oli hasti uhke muusikal, mitte ainult Joosepi ja Maria lugu vaid selle ymber ehitatud veel palju muud, nii et koik algkooli lapsed lavale paaseks (umbes 250). Selleks olid emad seal nadalate kaupa kostyyme ommelnud. Beatrice'i klass mangis magamaminevaid lapsi, kes jouluvana oodates kuidagi uinuda ei saa. Tal oli ka moni lause oelda ja laks vaga hasti. Teades nyyd, et nad on selle semestri jooksul tublisti koolitood teinud, on sellise etenduse kokkupanemine ikka omaette saavutus kyll. Poistele ka meeldis, sest oli palju huvitavaid kostyyme ja tegelasi ja tantse ja laule, mida nad tundsid oma koolist. Raoulil oli suupill kaasas ja ta mangis kaasa...
Pyhapaeva ohtul kaisime Orchard Road'il tulesid vaatamas. Soidame sealt alati paeval labi ja oleme koiki neid dekoratsioone nainud, aga ohtul pimedas on ikka teine asi. Paris muljetavaldav. Vaidetavalt on nad see aasta kasutanud oko-lampe...
Panime oma kodus ka lambid ja tuled valja aga see on kuidagi imelik siin, sest ikka laheb ju alles kell 7 pimedaks ja nii on see ohtu ebajoululikult lyhike. Liiga soe on nagu, et kyynlaid poletada. Beatrice ytles ka, et joululohna ei ole. Hoolimata nendest jouluvana olemasoluga seotud kahtlustustest oli ta siiski veendunud, et pakapikud hakkavad 1. detsembrist kaima ja nii ei ole mul sellest veel paasu. Kuigi esimese pakapiku kylastuse peale teatas ta, et ta teab, kust poest pakapikk selle vaikse poni sai. Raoul soi eilse paevaga juba 4 shokolaadi oma joulukalendrist ara. Nyyd peab see paevaks korgele raamaturiiulisse kolima.

Pidasime pyhapaeval varase synnipaevapeo - Beatrice, Patrick ja James tema klassist. Pidu oli laste gym'is, mis oli toesti vaga tore. Beatrice'i algatusel olid nad valinud teemaks "piraadid" ja vastavalt sellele olid ruumi dekoratsioonid ja mangud, mis nendega seal tehti. Kohal oli peaaegu kogu klass ja veel moned lapsed, nii et kokku 26 tykki. Aga see filipiini tydruk, kes neid seal juhtis, sai koik nii hasti kontrolli alla, et me koik ainult imestasime. Kui nende opetaja oleks seda vaid nainud ... . Hasti lahedaid mange tehti ja kuskil peidus istus vist mingi DJ, sest mangudega kais kaasas sobiv muusika, mis neid koiki parajasti yles keeras. Lopetuseks pidid isegi vanemad osalema koieveos ja "lumepallisojas". Vanemad olid muidugi arvulises vahemuses ja lapsed voitsid kaks koieveo voistlust kolmest.

Hasti monus oli seda pidu teha koos Kim'i ja Antoniaga. Nii ettevalmistuste jagamise mottes kui ka koha peal. Siis ei tunne, et peab ise koige eest hoolitsema, et koik ikka juua ja syya saaksid ja koikidele "goodiebagid" jatkuks jne. Need on kaks ema Beatrice'i klassist, kellest voiks isegi sobrad saada. Eriti Kim oma nelja lapsega on lahe tegelane. Ylejaanud vanemad said ilmselt ka kergendatult ohata, et ei pea nyyd aasta lopu eel lausa iga nadalavahetus mingile laste synnipaevale minema, nii saime vahemalt kolm yhte patta pandud. Ja nii teemegi nyyd alati.

See nadal on Beatrice jalle terve ja koolis ja meie proovime poistega siin asju ette votta. Esmaspaeval kaisime Botaanikaaias koos Alabama Sheliaga. Oli monus hommik, pilvine ja mitte liiga palav. Leidsime jalle uusi kohti, kus varem ei olnud kainud - kaktuste aia ja laksime seekord lopuks sisse ka orhidee aeda. See oli toesti ilus, nii lilled kui kogu aia kujundus. Yhes osas olid lohnavad orhideed - nagu lohnaoli! Ja siis jalle selline laudtee puulatvade vahel, mis viis "kylmhoonesse", kus kasvavad magede orhideed. Hasti hea jahe oli seal.

Eile kais yks poiste sober oma vendade ja emaga meil mangimas-ujumas, tana lahme teiste sopradega kuskile ronima ja nii see koolivaheaeg meil siin laheb.

Joulupidu ja muud

Vahepeal oli siin mingi segadus bloggeris, nii et mis ma olin kirjutanud, ei ilmunud, aga nyyd paistab jalle tootavat.
Igatahes allpool ilmunud pilt on meie esimesest troopilisest joulupeost botaanikaaias - Beatrice'i klass ja oed-vennad ja vanemad. Oli tore hommik - lastele hea mangida ja ringi joosta ja vanematele hea voimalus ometi kord kokku saada. Me ei vii ju siin lapsi kooli ja nii on kokkusaamised vaga juhuslikud ja harvad. Ja muidugi mugisime monuga kaasatoodud maiusi. Siis tuli jouluvana ka. Minu meelest oli paris tore ja poisid olid kohe kindlasti elevil. Beatrice teatas aga parast, et see ei olnud yldse paris jouluvana vaid hoopis Ruperti isa ja yldse ta ei tahtnud seda DVDd vaid mingit manguasja ja yldse see oli meie kingipaber. Ta ongi see aasta kuidagi kahtlustavaks muutunud, kysis hiljuti kes on pariselt jouluvana, et "kes inimene". Korea tydrukud olevat oelnud, et jouluvana on nende ema ... . Nyyd on meil kyll keeruline 24. detsember ees. Poisid muidugi vaidlesid talle innukalt vastu ja ytlesid, et oli ikka paris jouluvana, kes neile pakid andis.
Parast seda pidu jai Beatrice kahjuks ysna haigeks ja oli kodus peaaegu kogu nadala palaviku ja kohaga. Meile on siia ka talv joudnud, nii et minu meelest on bassein talumatult kylm ja ei kannata yldse ujuda. Paike ei kai nii korgelt ja jaab suure osa paevast mone maja taha, ning kytab heal juhul ainult monda basseini nurgakest. Ja vihmaseid paevi on ka palju sekka. Karl kohis ka ja oli vaikses palavikus, aga mitte nii nagu Beatrice. Kahjuks muidugi pidid siis ka poisid kodus istuma ja igavlema, kuna neil on nyyd koolivaheaeg kuni 6. jaanuarini ... ohhhh.
Teisipaeval kaisin koolis Beatrice'i opetajaga raakimas. Minu imestuseks selgus, et koigi nende laulude ja tantsude ja luuletuste korval, mida nad minu meelest on kogu selle semestri harjutanud, on neil onnestunud tublisti koolitood teha. Ja meie matemaatikamured ei ole eriti tosised, kuna viimases testis sai ta 95 oiget sajast ja on klassi tugevamate grupis. Aga kindlasti see igapaevane harjutamine aitab. YRO paevaga seoses oli ta joonistanud midagi Eesti kaardi sarnast ja kirjutanud sinna juurde, et Eestis on vaga suured ja vagevad joed!!! Hiina keeles on ka suured edusammud.
Siis kolmapaeva ohtul oli meil jarjekordne teambuilding ohtusook Roberti tookaaslastega. James on lahkunud ja kohal on uus ylemus koos oma vanade semudega. Kohe oli hoopis teine atmosfaar - naiteks yks paar Alabamast! Mul oli suuri raskusi nende aktsendist aru saamisega, ja mitte ainult. Lihtsalt hoopis teine maailm. Paris o}limehed ikka. Toesti veider. Ma ei soandanud kysidagi, mis nad Obamast arvavad.
Homme siis toimub Beatrice'i ennetahtaegne synnipaevapidu koos kahe tema klassi lapsega.

Poiste synnipaeva jarelkajana tousis jalle koduabilise teema. Kahjuks ebameeldivast kyljest. Olin nimelt kysinud meie naabrite abiliselt, kas ta tahab pyhapaeval, so oma vabal paeval meie poiste peol BBQ teha ja ta oli nous. Tegemist oli Beatrice'i Kenya klassivenna pere abilisega, keda me hommikuti bussi oodates naeme. Siis pyhapaeval paar tundi enne pidu tuli ta meile ja ytles, et oli oma proua kaest ka igaks juhuks luba kysinud ja see keelas tal selle kategooriliselt. Nii et vaikest viisi orjapidamine ikka. Siis kysisin Beatrice'i korea sobrannade ema kaest ja temal ei olnud midagi selle vastu, et ta abiline oma vabal paeval paar ekstra dollarit teeniks. Nii et yritus oli paastetud. Paar paeva hiljem sain aga telefonikone keenialaste abiliselt ja selgus, et ta oli samal ohtul, kui ta koju tuli, vallandatud. Sest ta oli mulle lubanud enne, kui oli nende kaest luba kysinud, mida ta oma vabal paeval teha tohib. Mina, kes ma tahtsin ainult kedagi aidata, pohjustasin sellega hoopis suure jama. Nyyd ta peab leidma uue tooandja ja see toob kaasa, et kaks esimest kuud ei saa yldse palka. Proovin nyyd seda kuidagi heaks teha ja talle lapsehoidmise tood anda kuni ta uue koha leiab. Aga igavene jama. Keenialased ei ole seda kuidagi kommenteerinud ja mina ei ole ka teemat yles votnud. Voimalik, et neil on asjast teine versioon. Aga tydruk on alati lastega nii tore ja nad eelistavad teda meie tavalisele hoidjale, nii et esialgu siis kutsun ikka teda, kui vaja.
Ylejaanud nadal oli tavaline sebimine. Kolmapaeval kaisin koolis omblemas - jouluetenduseks tehakse kostyymid mitmele sajale lapsele. Aga nyyd on poisid mul kodus ja nendega ma sinna appi minna ei saa.
Laupaeval laksime yhte hilisemasse taekwondo tundi, et jouda peale seda raamatuesitlusele. Tanu sellele juhtus, et poisid tegid esimest korda kogu tunni lopuni kaasa ilma riidlemata ja nagelemata. Selgus, et kurja juur on Karli sober Yeo Yoo, kellega nad alati kraaklevad, aga seekord ei olegi asi Karlis, vaid Yeo Yoo olevat tuntud kraakleja ka teiste lastega. Voibolla vahetamegi tunni ymber. Selgus, et poiste teine koolisober Matthew ongi hakanud just Yeo Yoo parast teises tunnis kaima. Ja Beatrice on kahjuks loplikult otsustanud, et ei taha enam TKD teha.
Parast taekwondot laksime raamatupoodi, kus yks ema Beatrice'i klassist esitles oma esimesi lasteraamatuid. Kolm hasti toredat raamatut, mille ta ise kirjutas ja illustreeris. Kirjastaja on vaga optimistlik. Ja mina tais imetlust ja kadedust.
Pyhapaeval oli siin Korea kaksikute synnipaev - ainult tydrukutele ja meie poisid. 11-aastaste synnipaeva korraldamine on ikka tublisti lihtsam ettevotmine. Parast koogisoomist laksid koik tydrukud nende koju Highschool Musical 3 DVDd vaatama ja nendega koos meie Karl. Oli vaga rahuloleva naoga, kui sealt saabus. Raouli ma ei usaldanud ikka yksi lubada, nii et tema mangis meiega basseinis.
Eile saime hea vihmase ilma mangupaeva koos poiste koolisobra Matthewga (Austraalia-Malaysia segu). Laksime koos Ikeasse, kus on tore mangutuba ja poisid olid seal poolteist tundi. Ise kaisime sel ajal poes. Leidsin esimest korda midagi Made in Estonia - Ikea selle aasta joulumustrilised salvratid. Ja joulukaardid on Latist. Paris imelik.
Tana kaisime poistega koolis opetajaga raakimas. ega tal palju uut raakida ei olnud. Ikka karli ja Yeo Yoo kraaklused, Raouli poikpaisus. Aga molemad on siiski paranenud, kuigi akadeemiliselt on Karl Raoulist ees. Eks me nae seda kodus ka, ikka vaidleme Raouliga, mis mingi tahe voi numbri nimi on. Number 2 naiteks on tema kindla veendumuse kohaselt Sass. Aga asi liigub siiski paremuse poole.

Laupaeval olid poisid kutsutud kahe uue sobra synnipaevapeole naaberkondos - selline huvitav segaperekond - ema rootslanna, isa indialane, elanud kaua USAs ja nyyd juba mitu aastat siin. poisid said 4 ja 6 ja olid kutsunud kumbki terve oma klassi, pluss hunnikute viisi naabruse lapsi. Nii et kokku oli kindlasti yle 50 lapse ja nende vanemad. taielik hullumaja. Aga meie lastel oli lobus ja Beatrice leidis uue sobranna. Ise seletas mulle, et nii ju tadi Margit ytles, et ta leiab uueskohas alati yhe uue sobra. See oli siis justkui soojenduseks meie synnipaevapeole pyhapaeval.
Meie pidu oli muidugi palju vaiksem, ainult moned poisid koolist ja naabrilapsi. Aga ikka kaost parasjagu. Plaanisin igasugu mange, aga nelja-aastastega see ei onnestu nagu planeeritud. Aga ilm oli ilus ja neil oli niigi lobu laialt. Ja muidugi on maja tais nyyd transformereid, power rangers'eid ja muid taolisi tegelasi. Karl on eriti kiindunud igasugustesse kangelastesse nagu Spiderman ja Ben 10. Moni harv raamat sekka. Robert istus ohtul kella 10ni ja ehitas suurt lego kindlust.
Nyyd planeerime juba Beatrice'i synnipaeva, teeme koos kahe lapsega tema klassist. Kool lopeb juba detsembri alguses ja peame peo tegema varem, sest oigel ajal ei ole kindlasti eriti palju voimalikke kylalisi siin. Hasti tore on niiviisi koos teha. Ja nyyd on mitu nadalaloppu jarjest yks laste synnipaev teise otsa. Ei joua enam midagi muud teha ega kuskil mujal kaia.

Pidu peo otsa

Nyyd see hakkab siis. Yhel Beatrice'i klassi poisil oli onnestunud oma ema veenda Halloween'i peo vajaduses "homme" ja ime kyll, peaaegu kogu klass tuli kohale pluss oed-vennad. See oli eelmine neljapaev. Oma kostyymidega (Beatrice noid, Raoul Darf Wader, Karl luukere) pohjustasime igatahes palju elevust basseinist moodudes ja taksojuht sai ka suure kohutaie naerda. Nad elavad siin meie ligidal kohe hasti suures majas. Polegi nii suures siin varem kainud. Ema ja isa molemad tootavad ja reisivad palju, nii et see vaene poiss on seal pohiliselt omaette (lapsehoidjaga). Selle poolest on condo ikka palju toredam lastele, et alati leiab kedagi, kellega mangida. Pidu oli igatahes vaga tore, nagu ikka spontaansete asjade puhul. Erinevalt plaanitust ei hakanud lapsed muidugi korvitsatega vaeva nagema vaid hyppasid kohe basseini ja tegelesid maja lammutamisega (vahemalt nii see kostus oue). Emad siis loikusid hoolega korvitsaid aga see oli isegi kuidagi meeldiv, palju sotsiaalsem kui kohvitassi taga. Ja perenaine oli muidugi korraldanud hulgaliselt soogi- ja joogipoolist, nii et lapsed toppisid ennast aareni tais.
Reede hmmikul oli siis Beatrice'i Deepavali aktus. Hasti ilusad oli koik oma kirevates India kostyymides ja yritus ise oli ka tore, sest tavaparaste laulude-luuletuste sekka oli mitu tantsunumbrit Bollywoodi hittide saatel. Monedel tydrukutel tuli see puusanoksutamine eriti hasti valja.
Sealt siis poiste kooli nende koogiga (mis kahjuks ei kerkinud, sest kypsetuspulber siin lihtsalt ei toota vist) ja kotikestega klassikaaslastele. Hasti tore oli, kuidas nad laulsid ja siis koik kenasti soid seal. Opetajad raakisid, et molemad poisid on "progresseerunud". Raoulil on vahe keeruline kaaride kasutamine, mida nad hiina keele opetajaga teevad, sest ta on vasakukaeline. Aga selle eest vaga kindlameelne ja tahab tingimata koik ise teha. No vahemalt ei ole enam mingeid hirmsaid kaebusi nagu alguses.

Meil oli vaga pikk ja tegevusrikas nadalalopp. Poiste koolis oli laupaeva hommikul spordipaev. Nad raagivad juba nadalaid, et teevad sporti. Nadala alguses said ka oma spordipaeva Tsargid katte ja siis oli ootus nii suur, et eriti Karl muidugi yritas seda pidevalt selga toppida. Isegi magada tahtis sellega ja kuigi ma ei lasknud, oli see enamasti hommikuks ikka selga tommatud.
Laupaeva hommikul siis nende suur paev. Koik oli muidugi tipp topp organiseeritud nagu ikka seal Maris Stella koolis. Lapsed marssisid klasside kaupa sirgetes ridades valjakule, laulsid hymni ja tombasid lipud vardasse, siis istusid varjualusesse, ikka ilusates sirgetes ridades. Odede palveid oli kuulda voetud ja ilm oli perfektne - ei vihma ei paikest - nii nagu me siin armastame. siis algasid voistlused. Iga klass oli kaheks voistkonnaks jagatud, kes siis omavahel voistlesid. Pohiliselt erinevad takistusrajad, pallidega voi ilma jne. Poisid olid eri voistkondades ja Raouli kollane voistkond voitis. Ta oli vaga uhke, aga Karl oli ka oma hobemedaliga rahul. Parast oli siis vanemate kord. Oli palju vabatahtlikke, isegi rohkem kui nouti. Motlesin, et Eestis seda vaevalt naeks. Mina muidugi ei lainud. Aga paris naljakas oli vaadata, kui nad seal ringis hularongaga maadlesid.
Sealt siis otse Taekwondosse, aga ikka jatkus energiat ja jai ylegi.
Parast sai Beatrice lopuks meie rahmeldustest rahu ja jalle oma oodatud klaveritundi minna. Poisid jaksasid ikka veel mollata ja olid ligi 2 tundi ujumas.
Ohtul laksime kontserdile - Sarah Chang koos Los Angeles'i symfooniaorkestriga, mangisid Sibeliuse viiulikontserti. Pidime ju seda kuulama minema, kuna emaja isa olid kainud sel samal kontserdil Johvis augustis. Tundus kuidagi nii veider, et Johvi ja Singapur on yhe kontserdituuri sees koos. Aga kontsert oli tore. Kuidagi kodune siin Sibeliust kuulata. Teises osas mangisid Debussy La Mer ja Raveli Bolero. Ja siis kaks lisapala, yks neist jalle Sibelius. Soome dirigent muidugi promob oma maa muusikat!
Pyhapaeval oli Deepavali eelohtu ja tulede syytamine. Siin on suur india kogukond ja seetottu on Deepavali suur pidustus. Beatrice'il on vaja kooli india kostyymi ja seetottu pidime niikuinii Little Indiasse soitma. Parastlounal, kui sinna joudsime, olid tanavad juba nii umbes, et otsustasime vaikesi tagatanavaid pidi sinna suurde poodi trygida. Joudsime siis lopuks kohale sinna kuulsasse Mustafa Centerisse - koigi turismiraamatute jargi eriti hea koht soodsateks ostudeks, aga ma ei leidnud seda ausalt oeldes. Paris paljud asjad maksid sama palju kui siin Holland Villages, kus pohiliselt expatid shoppavad. Aga see on 24 tundi oopaevas lahti. No toesti eriline koht, nii rahvast tais kui veel mahub, aga ka nii kaupa tais topitud, et ostjatel ei olegi kuskil liikuda. Motlesime oudusega, mis juhtub, kui seal peaks polema.
Joudsime siis lopuks nende india kleitideni ja ega see lihtne ylesanne ei olnud - koik suurused labisegi, 10 riidepuu jaoks moeldud torudel vahemalt 30 tykki. Kui yhe valja votad, siis ei saa enam tagasi panna. Mollasime seal tykk aega kuni lopuks yhe hasti roosa polyesterkostyymi leidsime, mis Beatrice'le vaga meeldis. Samal ajal ei olnud poisid ka muidugi kaed rypes istunud vaid kuskilt eriti kaunid india politsei kostyymid valja kaevanud. Karlil oli isegi onnestunud see juba selga toppida. Ka polyester. Siis pidi muidugi Raoul ka oma saama. Lopuks kulutasime seal umbes 700 krooni nende polyestrist riiete peale - ei ytleks just et eriti soodus sisseost!
Kui olime poest valja tryginud, oli veelgi rahvast kogunenud ja autod enam tanavatel liikuda ei saanud. Koik mehed. Motlesin tykk aega, et ei tea kas naised on kodus ja teevad syya, kuni lopuks sain aru, et eks nad on jah, ainult need kodud on tuhandete kilomeetrite kaugusel - Indias. Siin on ma ei tea mitukymmend tuhat india toolist, kes oma vabadel paevadel koik sinna Little Indiasse kogunevad. Ja muidugi ka Deepavali eelohtul. Nii nad siis istusid ja seisid seal kus said ja raakisid tekitades sellise omaparast taustaheli, mis aina paisus. Sekka Bollywoodi blockbustereid, mis tanavakohvikute ekraanidel taishelivoimsusega mangisid. Lisaks siis suitsukyynlaid, restoranide lohnasid ja prygikastide haisu. Ei midagi sarnast ylejaanud Singapuriga. See on juba peaaegu aasia, ainult paris indias vist ei ole prygikaste vaid koik otse tanaval.

Igas maailma sadamas ...

... jajah, see on osutunud jallekord toeks. Singapur on ju ka eriti suur sadam, nii et siin on meid koguni mitu. Aga on votnud yle poole aasta, et esimesed peale meie yles leida. Eile siis leidsime kohe 4 tykki - isa on restorani manager, ema kahe lapsega kodus ja teeb neile kodukooli. Tydruk 10, poiss 6. Olime nende juures paris mitu tundi ja onneks leidsid lapsed ka ruttu yhise keele. Oppisid uusi eesti mange, mille mina olin ammu unustanud, nagu "varvipott". Nemad tunnevad veel mondasid siin, nii et eks saame laulukoori ja rahvatantsuryhma kokku ,-).
Beatrice oli vaba kogu eelmise nadala ja proovisime siis kahekesi midagi ette votta. Kaisime yks paev Mia juures, ta oli kutsunud Alexi klassi korea lapsi ja nende emasid, nii et mul tuli oma korea keelt turgutada, sest osad neist ei osanud eriti inglise keelt ja pohiline jutuajamine kais korea keeles. Aga imekombel on paris palju sonavara mingites kaugetes ajukaarudes alles ja ronib sealt vajadusel jalle valja.
Neljapaeval kaisime Beatrice'i lemmikkohas Science centre's koos tema suurte korea sobrannadega (meie condo kaksikud). Leidsime uusi ja ponevaid asju jalle, oko-aia ja puu-otsas-maja muu hulgas.
Beatrice'i nadala tippsyndmus oli aga arvatavasti tema laupaevane klaveritund. Ta oli tykk aega ikka vaga kohklev ja pirises, et ei taha ja ei julge jne. Aga parast tundi oli taiesti ekstaasis. Opetaja on siin meie kondos, nii et ta saab ise minna ja tulla, ja on vaga armas. Beatrice tahtis kohe samal ohtul jalle minna. Kahjuks peab laupaevani ootama. Ostsime eile ka keyboardi, kuna klaver on ju yksi kurvalt Eestis. Nyyd saab siis oma kahe napuga harjutada. Poisid on muidugi kadedad ja ka selle ymber hakkamas.
Ja oma Taekwondo testi tegi B edukalt, nii et on nyyd valge voo kollaste otstega.

Identiteedikriis lahendatud

Reedel oli Beatrice'i koolis kauaoodatud YRO paev. See on vist kooliaasta koige suurem syndmus yldse - paraad, maade esitlused, kontsert. Kokku on koolis praegu 45 rahvuse esindajaid. Ja nii nad siis marssisid seal tahestiku jarjekorras, Beatrice uhkelt eesti rahvariietes +35 C juures, kandes yksi "Estonia" silti ja lippu. Valisin talle muusikaks "Jaa vabaks Eesti meri" ja sinna juurde loeti, mis ma olin neile Eesti kohta kirjutanud. Toeline "one-girl-show". Siiski veel paris mitmelt maalt oli ainult yks voi kaks last. Koige rohkem muidugi Inglismaalt, siis Korea, Jaapan. Need kaks olidki hasti kirjud ja uhked. 4 last olid ja Soomest, kusjuures yks neist on olnud tykk aega Beatrice'i sobranna, aga alles nyyd enne YRO paeva said nad teada, et on nn hoimurahvad ja oskavad teineteise keeltes numberid lugeda.

Parast paraadi kaidi siis klassides erinevate maade "naitusi" vaatamas. Suurematel oli terve klass, korealased naiteks olid korraldanud taieliku buffet-lounasoogi, ameeriklased tegid pop-corni ja pakkusid coca-colat jne. Minus sai siis ka lopuks patriotism tagasihoidlikkuse yle voitu ja tegime lastega Eesti lauakese. Olime yhes ruumis Austria, Hispaania, Hollandi ja Shveitsiga. A ja H olid ka yhe-pere ettevotmised. Meie ebaonn oli muidugi see, et suur kastitais toredaid raamatukesi ja kaarte ja pusle jne, mis Eesti turismiarenduskeskus mulle saatis, joudis kohale laupaeval - st yks paev parast yritust olles veetnud postis tavalise 5 paeva asemel yle 2 nadala. Aga saime ikka hakkama, korjasime kodust raamatuid ja pilte, puhusime ohupalle, tegime rukkileiba ja "kirju koera". Ja huvilisi oli kyllalt. Moned olid isegi Eestis kainud. Koigil lastel olid selleks paevaks passid, kuhu nad votsid templeid maadest, mida nad kylastasid. Raoul ja Karl said niiviisi endale esimese korraliku too Eesti piirivalvuritena ja tembeldasid hoolega passe (kui neid aega yle jai Shveitsi laualt Toblerone nappamisest). Koige toredam oli aga see, et tanu oma lauakesele leidsime koolist kaks tydrukut ja nende ema, kes raagivad eesti keelt! Nad on itaallased, aga Eestis elanud 1994st aastast ja tydrukud Eestis syndinud. Yks on Beatrice'i vanune, teine paar aastat vanem. Ema tunneb siin veel paari eestlannat, yhel sama vanad lapsed. Olime selle yle toelises eufoorias. Ilma selle Eesti lauata poleks vist kunagi neid leidnud. Ainult kahju oli, et kuna olin yksi, ei saanud ise eriti teisi maid vaadata. Beatrice kais ringi yhe oma klassi poisi ja selle emaga ja korjas omale ikka koik templid kokku.

Laupaeval oli siis hasti intensiivne taekwondo paev. Koigepealt poiste trenn ja siis Beatrice'i esimene test. Ta viriseb ikka aegajalt, et ei taha minna, aga kui on seal, siis on roomus ja tubli. Minu meelest laks test hasti, eks paistab see nadal, kas saab oma uue voo. Muuhulgas pidi ta seal yhe puust plaadi katki looma, mida mina pidin kaes hoidma. Saigi hakkama.

Robert pidi pyhapaeval ka toole minema, kuna nyyd on platvorm siin ja kibekiire kaes. Siis otsustasime lastega ise loomaaeda minna. Onneks ei tulnud nii pikk toopaev ja Robert joudis juba elevandishow ajaks sinna. See oli alles midagi. Vaatasime, et oi kus vedas, esimene rida koik vaba ja sattisime ennast sinna. Kui show algas, saime aru miks. Meie ees oli vesi ja alustuseks tulid elevandid sinna ning tervitasid meid korraliku dushiga. Mitte paar tilka vaid ikka labimarjaks ja kaks korda. Jargmine kord oleme siis targemad. Poisid, kes olid seda juba oma kooliga nainud, ka ei hoiatanud, kuigi nad maletasid naiteks, kuidas elevant oma hooldaja mytsi maha viskas. Hasti tore oli, palju huumorit ja paistavad vaga intelligentsed loomad olevat. Parast lounasooki vaatasime veel yhe uue show "Vihmamets so)dib vastu". See oli ka tore - vaiksed loomad, ahvid ronisid mooda koisi korgel meie peade kohal, dzhunglihoimude sojamehed tantsisid ja mangisid trumme jne. Hea oli aga see, et vahemalt Karl ja Beatrice said isegi aru, milles uba oli - hoimusodalased viskasid lopuks vette yhe paha onu, kes tuli sinna saega puid maha loikama. Karl kysis ikka kogu parastlouna mitu korda, miks nad ta ikka vette viskasid ja kuidas see puude mahaloikamise asi tapselt on. Vaatasime ka oma lemmikuid orangutange, yks hasti suur poiss Charlie oli otse klaasi taga, nii et poisid panid oma ninad sinna vastu klaasi. Charlie paistis kyll arvavat, et meid on talle vaatamiseks toodud. Sattusime ka peale, kui kuningkobra oma nadalase soogikorraga ametis oli - vaike valge hiir hambus ja proovis seda alla neelata.

See nadal on Beatrice'il vaheaeg ja poisid ei ole yldse rahul, et tema toredaid asju teha saab samal ajal kui nemad koolis peavad olema. Aga pole midagi parata.

Identiteedikriis

Beatrice'il oli eelmine nadal yks uus klassivend parast kooli kylas - vaga tore austraalia poiss, vaikne ja leebe, kellele meeldib tydrukutega mangida. Kui ema talle jargi tuli, kuulsin huvitava loo: ta oli James'i kaest kysinud, kust Beatrice parit on (James oli kodus muudkui raakinud Beatrice see ja Beatrice teine ja mangivad koos ja istuvad koos lounasoogil jne). Beatrice olla siis James'ile oelnud, et ta on Koreast. Emale oli suur yllatus naha, et Beatrice ei nae eriti korealase moodi valja. Peame seda asja nyyd arutama, aga eks see keeruline on. Minu meelest oleks nagu enesestmoistetav vastus, et Eestist, aga muidugi ei ole ta ju seal ei syndinud ega ka kunagi elanud. No igatahes laheb ta reedel kooli YRO paevale eesti rahvariietega ja mitte korea hanbokiga!
Kaisime pyhapaeval Mamma Miat vaatamas. (Koos Beatrice'iga tubli matemaatikatoo preemiaks) Korra tuli kysimus, et "kuidas tal saab kolm isa olla" aga ei joudnud sellesse pohjalikumalt syyvida onneks seekord. Mul ei ole selliste teemade jaoks veel plaani. Aga hasti tore oli ja Beatrice on ka suur Abba fann.
Tana oli meil klassi kohvi-hommik Briti klubis. Ytlesin eile ohtul Robertile, et kindlasti on seal lillelised vaibad ja ei uskunud oma silmi kohale joudes - olidki. Valja arvatud WCs. Isegi liftis oli poiste suureks imestuseks. Muidu selline peente inimeste klubi - basseinide ja kriketi ja tennise jms-ga. Aga hommikusook oli tore. Poisid pugisid croissante kahe suupoolega kogu seltskonna eest. Emad on ka hea kirju seltskond ja uuel "klassi emal" on suured plaanid meie koigi yhiskondliku elu sisustamiseks.

Koolid ja muud

See on olnud vaiksem nadal - ei ole teinud midagi ekstra ponevat. Suvel, kui Eestis Lii Undi Varanasi raamatut lugesin, motlesingi just, kui ebaeksootiline minu elu siin kaugel soojal maal on. Aga kolme lapsega oleks see ilmselt ysna ebaeksootiline ka kuskil mujal. Koolitoo tahab tegemist jne.
Beatrice'i klass esines reedel vanematele ja teistele lastele oma luuletustega. Me olime tublisti siin aias harjutanud, nii et Beatrice raakis kova selge haalega ja sai selle puhul veel ekstra ylesandeid - sai oelda tanud ja headaega koigile tahtsamatele tegelastele kogu klassi poolt jne. Vaga tubli.
Samal ajal maadleme matemaatikaga. Siiani on ta matemaatikas nii tubli olnud ja kuna nad selles kodutood ei saa, siis me ei ole eriti midagi teinud, sest lugemine ja eesti koolitoo votavad niikuinii aega. Nyyd selgus akki, et tal on matemaatikas raskusi ja kui hakkasime proovima, tuligi valja, et paris lihtsad tehted, mida ta juba eelmine aasta kindlasti peast oskas, on kuidagi ara kadunud. Neil on siis veider meetod matemaatika oppimiseks, nii et pidin ise seda opetaja kaest enne uurima, aga nyyd harjutame siis iga paev. Mones mottes muidugi keeruline kysimus - siin saavad paljud lapsed lisatunde nii matemaatikas kui muudes ainetes juba varakult, lisaks siis veel mitu spordiala ja muusika jne iga nadal. Samal ajal Inglismaal arutatakse, kas mitte keelata kodutoo algkoolis yldsegi. Ja Eesti systeemi jargi oleks Beatrice ju alles lasteaias, kus vaevalt kodutood antakse. Kuigi need, kes tahavad Inglise kolledzhisse saada, kindlasti kaivad mingitel kursustel, kus opivad juba korrutama ja jagama ja ruutjuurt. Ei tahaks teda liiga palju ja asjata ka piinata, aga kui ta koolis jarje peal ei ole, siis nagu peaks. Mis teha?

O"o" safari

Ma ei saa selle laptopiga internetis kuidagi o: tahti kirjutada, nii et siis tuleb selline imelik jutt, kui pohitegevuses on kaks o:-d.
Kaisime eelmise laupaeva ohtul lopuks siis ka loomaaia o:o: safaril. See on ka yks suur atraktsioon siin, nii et kohal olid bussitaied turiste. Aga vaga tore oli sellegipoolest. O:o: safari asub loomaaia korval kuid on taiesti omaette asi, mitte sama paevase loomaaia kylastamine oosel, vaid hoopis eraldi ala, spetsiaalselt o:ise eluviisiga loomade jaoks. Alustuseks vaatasime yhe show, kus olid valged hundid (Karl ytles "jaahundid"), yks serval, vaiksed toredad saarmad ja veel mitmed loomad, kelle eestikeelseid nimesid ma kahjuks ei tea. Istusime esimeses reas, nii et nagime neid hasti ligidalt. Raoul tousis aegajalt pysti ja ytles, et me koik ei kardaks. Show keskel jooksid esitlejad jarsku pingiridade vahele, et yhte kadunud looma kinni pyyda - selleks osutus 3-meetrine boa. Onneks ta ei olnud meie pingi juures. Toenduseks, et elame vaikses kylas - meist moni meeter eemal istus yks poiss Beatrice'i klassist oma ema ja oega. Enam pole siin midagi imestada.
Siis soitsime tiiru labi loomaaia bussiga. Kuna va"lku ei tohtinud kasutada, siis piltidest suurt midagi valja ei tulnud, aga nagime hulgaliselt kitsesid, kaks suurt ninasarvikut, joehobusid, rebaseid, elevante, tapiire. Moned olid kohe hasti ligidal. Teises otsas laksime maha ja tegime ka jalgsi vaikese tiiru, kus nagime leoparde, hasti toredad olid okassead, kui nad oma okkad pysti ajasid. Seal oli ka selline ala, kuhu sai sisse minna ja vaiksemaid loomi ligidalt naha (nahkhiiri jne). Lastel oli vaga tore pimedas joosta,kuigi voib arvata, et nadala sees oleks see isegi ponevam, kui on vahem inimesi.

Synnipaevad ja muud

Septembri keskmine on meil alati yks synnipaevade nadal, seekord siis Roberti 45 ja minu vahem ymmargune. Tahistamised laksidki seekord sassi, sest mina sain oma kingituse varem. Kaisime reede ohtul peenelt soomas - Swisshotelli 70 korrusel Equinox'is. Vaga uhke vaade on sealt ylevalt. Seekord oli ilm ka ilus ja tuledesara oli loputu. Tellisime degustatsioonimenyy, mis oli vaga tore. Muidugi enamus kaike umbes yhe ampsu suurused valja arvatud magustoit, mis oli tavalise suurusega ehk vorreldes eelnenutega tohutu. Ohtu lopetuseks juhtus aga midagi, mis oleks vaga hasti voinud olla stseen mingist filmist. Ootasime oma magustoitu, kui korvallauda - parima vaatega akna all - tuli uus klient. Selline meievanune "keskealine" mees, seljas vana rapane t-sark, jalas rebitud teksad, kaasas mitu poekotti. Lohnas ka vastavalt. Sebis ringi ja proovis ikka yhte ja teist tooli ja vaatas nina vastu klaasi aknast valja, et veenduda, kas see ikka sobib. Sobis siis. Natukese aja parast saabus madam - umbes sama valimusega. Selgelt turistid, sest Singapuri elanikud niiviisi valjas ei kai. Tahelepanelikul kuulamisel selgus, et raakisid hispaania keelt. Proua hyydis kohe kelnerile, et see tooks talle ruttu hasti jaakylma coca-cola. Onu tellis siis ka juba oma coke-light'i ara. Siis hakkasid menyyd uurima, nii et pidime kogu nende diskussiooni kaasa kuulama. Mees arutas kelneriga pikalt misasi on bouillabaise ja tellis siis selle lopuks aga "ilma kalata, ainult puljong ja olgu see hasti soe". Siis laks pearoa juurde - soovis kala "seabass" (ma ei tea mis see eesti keeles on), aga ilma soustita ainult grillitud ja riisiga. Proua pidas omakorda analoogset diskussiooni pyydes selgitada, kas salat on suur voi vaike. Vaene kelner jooksis muudkui koogi vahet, et selgitada, kas auvaarsete kylaliste soovid on ikka taidetavad. Koike saab. Kuigi sellises kohas voiks arvata, et see on chefi egole solvav, kui keegi tema souste ja spetsiaalselt loodud kunstilisi menyysid ei soovi. Selleks ajaks oli olukord minu meelest juba nii piinlik ja ilmselgelt kogu paeva shoppamas veetnud tegelaste aroomid vallutasid kogu ymbruse, et lahkusime kiiresti. Voib ainult ette kujutada, kuidas yritus jatkus. Pole siis ime, et hiinlased meid haisvateks suurninadeks kutsuvad. Aga ma ei saa aru, kuidas sellised inimesed sellisesse restorani sattusid. Ja paraku on siin etiketiga ilmselt nii, nagu koigi muude asjadega, et veetakse tapselt napuga jarge - st lyhikeste pykstega sisse ei lasta, aga kui on pikad, siis ei mangi rolli, kas mustad, katkised ja haisvad. Itsitasin veel mitu paeva selle yle, sest toesti oli selline filmilik klishee olukord, kuigi tegelased filmis oleks toenaoliselt olnud ameeriklased. Sarnase kaitumisega meenuvad muidugi ka uusrikkad venelased Austrias, ainuke vahe, et nad on ikka korralikult riides.

Laupaeval oli poiste koolis suur hiina tanupyha festivali pidu. Hasti tore. Lapsed laulsid ja opetajad esinesid line-tantsuga ja mingi diskonumbriga, oli kostyymivoistlus jne. Ja siis suur ohtusook, et korjata raha uue manguvaljaku jaoks. Vist umbes 500 inimest. Lastel oli hasti tore olla oma koolisopradega aga vahe teistsuguses olukorras. Kui pimedaks laks, pandi paberlaternad polema. Raouli oma lakski kogu taiega polema. Marssisime koik laternatega ymber kooli. Aga pildid sellest on kahjuks Roberti telefonis ja ma ei oska neid veel siia panna. Karl voitis kalarestorani kinkekaardi.

Pyhapaeval siis toimus Robert "synnipaevakink" - kaisime purjetamas ymber Pulau Ubin'a. Ta ei arvanud kuni viimase hetkeni ara, mis me teeme, nii et yllatus oli onnestunud. Alles siis kui jahtklubisse sisse soitsime sai aru.

Blue Eagle on 37 jalane paat, yhesonaga paras meiesuurusele seltskonnale. Omanik purjetas, nii et meil polnud midagi teha. Soitsime Singapuri pohjakaldal alustuseks laane poole. Malaysia poolne kallas on seal vaga toostuslik ja see ei olnud just eriti ilus vaadata, aga kuna sinna poole jai ainuke koht, kus lounasoogiks peatuda, siis tegime nii. Parast lounasooki purjetasime tagasi Pulau Ubin'a ja Malaysia vahelt. See on hoopis teine maailm. Malaysia pool olid pohiliselt mangroovid, sekka vaikseid kylakesi, Pulau Ubin'a pohjarannik on koik korge (okas)traataiaga kinni, et malaid ei saaks sinna yle ujuda. Vahemaa on voibolla monisada meetrit. See oli monus ja rahulik soit. Imelikul kombel olid meie purjetajad jalle koik nagu ara vahetatud - Karl, kes muidu kardab karusselle, mangis innuga mereroovlit, Beatrice, kes alguses kyll ytles, et kardab suuri laineid, ronis ringi nagu Pipi ja Raoul, kes muidu on koige julgem, istus minu syles ja kartis, et paat laheb ymber nii et jai lopuks magama. Tuul oli ysna vaikne, aga eks ikka paat on kylili. Kahele mereroovlile ei teinud see midagi. Siis soitsime veel yhe teise saare juurde, kus oli vaikne lahesopp ja olime seal ankrus ujumiseks. Koik olid hakkajad, aga Raoul siiski ei tahtnud minna, kui selgus, et me liivarannale ligemale ei saa. Beatrice ja Karl seevastu hakkasid lopuks isegi otse paadi aarest vette hyppama. Kui tagasi purjetasime, oli Raoul siiski ka juba natuke julgem, istus ise all kabiinis ja laulis kova haalega, vahepeal ronis yles ja vaatas valja, siis jalle vupsti tagasi. Changi jahtklubi on just lennuvalja korval, nii et soitsime lennukite maandumistee alt labi. Vahest tekitasid ylelendavad lennukid korralikke veekeeriseid, nagu vaiksed vesipyksid tousid yles.

Eriti huvitav sattus olema meie kapten - briti filosoofiaprofessor, kes on ligi 30 aastat Singapuris olnud. Opetas siin varem ylikoolis, aga kuna tsensuuriolukorras on teadagi filosoofiat keeruline opetada, siis on nyyd sellest loobunud ja nadala sees istub kodus ja kirjutab raamatut. Muidugi olid meil vaga huvitavad jutuajamised tsensuurist, pressivabadusest, aasia inimloomusest jne. Aga sellest edaspidi.

Kurb nadal

Ikka ei saa igapaevastest asjadest kirjutada. Tadi Nelli ja Pantu surm yhel nadalal on liiga suur pauk ja tundub nii ylekohtune. Kahju, et see suvi Parnusse ei joudnud, aga selle pealegi ei tulnud, et peaks hakkama kellegagi hyvasti jatma. Nii orn ja yyrike on elu. Vaatasime laupaeval, kui olid Nelli matused, meie poiste ristsete videot eelmisest suvest, seal on Nellit paris palju filmitud. Vahemalt selline liikuv malestus siis jai. Ja muidugi oli seal ka tublisti Pantut, sest kus pidu kaimas, seal oli ta ju alati kohal. Jaab yle ainult tanulik olla, et pantu oma kokkuleppest Margitiga kinni pidas ja selle suve ikka meiega oli. Lastele oli igal hommikul esimene asi uurida, kus Pantu on. Ja siis lamasid koik seal koja porandal koos. Ta oli aga silmaga nahtavalt vanaks ja viletsaks jaanud ja kui ara soitsime, ytlesin talle, et vaevalt me teda enam naeme. Yhe looma kohta on ta meie elusid ikka kovasti rikastanud. Ja Nellist jaab sinna Parnusse muidugi jube tyhi koht.