Oleme Eestis, loen maile.

Kuu hakkab juba peaaegu loppema ja nii palju on teha olnud, et pole jalle joudnud korralikult aru anda.

Poisid olid kolm nadalat hommikuti oma Holiday camp'is. Peale esimest paeva noudsid kyll, et tahavad ikka oma kooli minna, aga siis hakkas meeldima ja laksid hea meelega. Tegid toredaid asju - manguasjamuuseum, teater, liblikafarm, kypsetasid pizzat ja kooke. Viimane nadal Hiina camp'is tegid ykspaev soja piima - Raoul seletas, kuidas votsid kikerherned, siis tegi kova larmi ja siis tuli sojapiim. Kahjuks kumbki seda ei joonud. Aga need kolm nadalat laksid minu jaoks muidugi liiga kiiresti.

Robert on Batamil ja kannatas esimesed nadalad hirmsa "Batam belly" kaes. Aga see oli vist lihtsalt mingi onnetu juhus, sest kaisime seal lastega eelmisel nadalalopul ja keegi ei saanud mingit kohuhaigust ega muud haigust. Oli hoopis vaga tore nadalalopp. Robert on seal Harris resort'is, mis on selline huvitav koht. Mere aares, aga rannas ujuda kyll ei julge, sest see on Singapuri Straits'i aares ja arvestades laevade hulka, mis seal seisavad voi seda labivad, ei ole just meelitav vesi. Aga hotellis on suur suur basseid ja palju muud teha - bowling, flying fox (ripud traadi kyles ja lendad maja katuselt yle basseini ca 100 m), spa, gym ja veel ja mis koige tahtsam - kid's club. See viimane oli toeline hit. Nii et laupaeva hommikust pyhapaeva ohtuni peaaegu ei saanud neid sealt enam katte. Hasti tore Mary Poppinsi moodi mangutadi oli, keda koik lapsed kohe armastama hakkasid. Ta ei valvanud neid, vaid mangis nendega - nii oues, kui sees ja paeva lopetuseks viis kalale. Beatrice sai omale oranzhi pearatiku (bandana), mida koik hotelli tootajad kandsid ja kais sellega kaks paeva ringi nagu mingi asjaline. Ongedega kalapyyk laks esimesel ohtul vaga hasti. Karl arvas, et tema voitis, sest ta sai esimese kala. Parast oli aga Raoul see, kes yhe kala teise jarel valja tombas. Beatrice luges omad yle - 6. Kalad lasti parast vette tagasi. Jargmisel ohtul ei lainud aga enam sugugi nii hasti - ei tea kas oli viga selles, et kaladel oli eelmise paeva ylejaanud saiast koht tais voi olid nad kaaslaste kaest kuulnud, mis nende saiatykkide neelamisega kaasneda voib. Lopuks vist pyydis yks laps yhe kala. Mina siis motlesin, mis kogu selle vabadusega peale hakata. Kaisin treenimas, jalamassaazhis, kirjutasin oma artiklit. Beatrice'i noudmisel laksime pyhapaeval bowlima, aga parast neljandat ringi oli ta sellest tydinud ja laks tagasi kids clubi, Karl ka varsti jargi. Nii me siis bowlisime seal Raouli ja Robertiga kolmekesi, koik sama ebaosavad, aga Raoulil oli vahemalt hea tahtmine ja pealehakkamine ja tassis jarjekindlalt neid raskeid palle ja viskas siis suure pontsuga rajale ka teiste kahe eest.

Seal oli nadalalopuks palju gruppe, nende hulgas kaks kirikugruppi, kes ohtul oues laulsid - kolas nagu eriti jube karaoke, paar halleluujat sekka. Nadala sees on kindlasti vaiksem. Aga hastit tore sobralik atmosfaar yldiselt - minu meelest pole nii sobralikke hotellitootajaid veel kuskil nainud, ei yhtegi mossitajat ja koik soovid taideti ja rohkemgi. Isegi kreeklasest manager oli pidevalt kuskil liikvel ja tervitas ja uuris kas koik on hasti. Alati kui moni uus grupp saabus tervitas neid hulk tootajaid lobbys line-dance'iga. Eriti lobus. Ja ohtul said poisid esimest korda karaokes osaleda, pidid laulma "twinkle twinkle little star". Kahjuks mitte eriti entusiastlikult.

See nadal oleme siin ise sisutada proovinud. Kaisime eile loomaaias, kus oli zoolympics - lastele oli 6 "jaama", kus voistelda hyppamises, seinal ronimises, kaelkirjaku moodi lehtede soomises, elevandi moodi suurte kummikutega palgil balansseerimises jne. Siis kogusime templeid ja saime nanni. Karl hyppas koha pealt 1.3 meetrit! Tana kaisime hommikul koos Kim'i ja Lucyga toukeratastega botaanikaaias soitmas - koik toukeratastel, paris monus! Ja nyyd veel viimane nadalavahetus siin ja siis teisipaeval Eesti poole!  

Muutused ja mitte muutused

Kui nadal tagasi keegi kysis, mis meie plaanid on, siis vastasin, et kolime kuu lopus Eestisse. Reede parastlounal sai Robert aga siin uue toopakkumise, nii et plaanid muutusid ehk siis midagi ei muutu ja jaame siia. Uus too on Indoneesias, Batami saarel, mis on aga siit ainult 40 minutise praamisoidu kaugusel. Esialgne plaan on see, et Robert on nadala sees seal ja tuleb laupaeval koju voi siis meie soidame lastega Batamile nadalaloppudeks. Ta elab seal suhteliselt viisakas hotellis, kus on basseinid ja kid's club jne. Ma ei tea muidugi, mis standard, aga kindlasti hea kyll nadalalopuks.
Nyyd kaupleme oma korteriomanikuga, kas ta laseb meie yyri alla voi otsime uue korteri. Hinnad on ka siin aastaga tohutu languse teinud, nii et koik proovivad oma lepingutest valja paaseda.
Aramineku motetega kaisime veel eelmise nadala lopus poiste koolis, kus koik olid kurvad, et nad lahevad. Nyyd algas suur koolivaheaeg ja keegi veel seal ei tea, et tulevad peale suve tagasi. Tundus nii kahju kyll neid sealt koolist ara votta. Karl on hakanud tublisti hiina keelest aru saama ja raakima. Nende hiina keele opetaja on ka vaga tore, iga tund on nagu teatrietendus. Ytles, et poistel alati kaed pysti soltumata kas teavad siis oiget vastust voi mitte, alati koigega kaasas ja entusiastlikud. Raoul on seal kyll ikka rohkem enda moodi ja kui midagi ei toimu tema arusaamise jargi, siis protestib. Seevastu oma klassiopetajaga paistab tal olevat eriline suhe. Nii nagu opetaja meile Raouli koolis kirjeldab, meie teda kyll ara ei tunne. Ta on kuidagimoodi leidnud tema juurde sellise tee, mida meie veel ei tea. Mina kyll ei oska Raouliga labiraakimisi pidada, sest loogilised argumendid enamasti ei toota. Aga Ms Audrey on sellega toime tulnud ja mossitavast poisist, kes alati ainult teatas, et ta ei taha kooli minna ja seda ja teist ja kolmandat teha, on saanud laps, kes koik oma koolitoo korralikult ara teeb ja selle yle uhkust tunneb. No onneks saab ta septembrist sinna tagasi.
Beatrice'i sobrad on ka koik meie otsuse yle roomsad. Klassis on mitu last, kelle pered on sarnases olukorras, et plaanivad kolimist aga ootavad ja loodavad siiski veel voimalust siia jaada. Rasked ajad. Aga ega kuskil mujal ka parem pole.
See nadal laksid poisid "uude kooli" ehk koolivaheaja laagrisse - igal hommikul 5 tundi. Teevad toredaid asju, tana naiteks teatrisse, eile kaisid kuskil ronimiskohas, yleeile kypsetasid kooke jne. Panin nad kolmeks nadalaks, sest kui teised lapsed siin jalle kooli lahevad, tuleme meie ju ligi kaheks kuuks Eestisse. Kolmas nadal on hiina keele camp - naeb siis kuidas see laheb! Aga sealne opetaja juba avaldas imestust, et poisid oskavad hiina keelt.

See nadal on meil ka tublisti ponevat seltsielu olnud - siin on grupp Eesti ettevotjaid, kes teevad selliseid oppereise kord aastas. Aitasin korraldada neile kohtumise yhe vanima ja suurima traditsioonilise hiina meditsiini firmaga ja sain ise ka kaasa. Hasti ponev oli, eriti kuna poekylastusele ja bossiga kohtumisele jargnes lounasook, mis oli valmistatud tradtsiooniliste ravimtaimedega "Ida kohtub Laanega" nime all - kasutasid samu aineid ja samu taimi ja tegid nendest nii hiina kui ka laaneliku versiooni. Enamasti minu meelest hiina versioon voitis. Aga ma ei ole eriline fusioni armastaja, voibolla selle parast.
Eile kaisime sama kambaga yhes suures tuntud curry-houses ohtust soomas ja parast veel aukonsuli juures kodus. Hasti ponevad diskussioonid tekkisid. Osales sikhist ylikooli avaliku poliitika kooli oppejoud ja lopuks toimus paras tsivilisatsioonide kokkuporge!

Paradiisisaar

Markan ehmatusega, et ma ei ole joudnud siin meie Bintan'i reisist kirjutadagi aga nyyd varjutab seda juba kovasti pikk nadalalopp paradiisisaarel Rawa'l Malaysias, kust just tagasi joudsime. Nii et kuna olen Bintaniga juba niikuinii hiljaks jaanud, siis voib see veelgi oodata.

Rawa on hasti vaike saar Malaysia idarannikul, siit Singapurist mone autotunni ja 20 minutise paadisoidu kaugusel. Saarel ongi ainult yks hotell ja muud ei mitte midagi. Soitsime reede hommikul vara, auto oli siin 5.30! Soit ise ei votagi nii kaua, aga kuna paevas laheb ainult 2 paati, siis ei taha sellest maha jaada ja Singapurist valjumine ja Malaysiasse sisenemine votab tublisti aega - kaks korda peab bussist valja tulema ja koos kottide-kohvritega labi passi- ja tollikontrolli minema, piirihoonetes, mis on suuremad kui Tallinna lennujaam! Pluss veel immigratsioonipabereid taitma jne. Aga siis Johor Bahrust Mersingi votab alla 2 tunni soitu. Nii et olime oigel ajal kohal. Paat laks kell 9 ja saime nii juba reedel korraliku pika paeva lumivalge liiva ja tyrkiissinise veega rannal. Elamine ei ole kuigi luksuslik - isegi televiisorit ei olnud toas, aga Karl ongi juba lootuse kaotanud reisidel oma lemmikkangelasi naha. Kogu elutegevus toimus niikuinii pohiliselt vees! Paadisillal oli suur ja korge liumagi vette - koigi laste lemmik. Ja korallid kasvavad vaid mone meetri kaugusel rannast, olenevalt sellest muidugi, kas on tous voi moon. Esimese paeva hommikupoolikul oli vesi aga tais mingeid merekirpe, keda ei nae, aga tunne on nagu saaks koguaeg mini-elektrilooke. Olin seda Balil ka tundnud, aga ainult moned yksikud ja ei teadnud mis see oli. Siin oli aga asi paris hull. Samas oli merealune maailm nii ahvatlev, et snorkeldasime sellest hoolimata. Parast lounat oli moon ja kirbud kadunud ja enam tagasi ei tulnud, vaid moned yksikud tana hommikul. Kahjuks aga selgus, et mina olen nende kirpude suhtes koige tundlikum, nii et olen siiani yle keha tapiline. Nyyd onneks enam ei sygele nii hirmsasti. Teistel ei olnud midagi hada. Snorkeldamine oli muidugi jalle fantastiline. Lapsed ei olnudki nii hasartsed kaugemale ujuma, sest kohe paadisilla all oli massiliselt kirjuid kalu. Yhed triibulised, kes seal parves koos olid, tulid isegi inimesi naksima, justnagu kala-spas! Ja siis ilmus yks suurem valge ka lagedale ja arvas, et votaks ampsu. See ehmatas kohe ara. Korallid ja kalad olid kuidagi hoopis teistsugused kui Balil, moned muidugi ka samad, aga hoopis teine yldmulje. Siin Rawal oli palju mere-anemoone ja nende sees vaikseid klounikalu, nii et kaisime lastega "Nemosid" vaatamas. Eriti tore oli see moona ajal, sest vesi oli nii madal, et sai kaega pohja katsuda. Kaks klounikala ujusid ise mu kate vastu, nii et oleksin voinud nad kaasa votta. Hasti palju ilusaid papagoi-kalu, kes ujusid ka paadisilla lahedal, nii et lapsed nagid neid ligidalt. Karliga nagime reedel yhte sinise-tapilist raid. Ja tana nagin sedasama jalle samas kohas. 

Pohiliselt olid koik kylastajad expatide pered vaikeste lastega, palju Singapurist ja ylejaanud Kuala Lumpurist, palju skandinaavlasi, nii et Beatrice leidis omale kohe taani sobrannad, lopuks isegi moned rootsi tydrukud, nii et kuulsime teda kaugelt isegi rootsi keeles raakimas. Peale soogiaegade me Beatrice'i palju ei nainudki, oli oma uute sobrannadega koguaeg kuskil tegutsemas. Kui mitte vees, siis janeste juures, kes laste vantsutamise suhtes vaga leplikud olid. Poisid leidid omale ka sobrad ja panid nendega koos kuritoo toime - "laenasid" yhe laokil plastik/kummipaadi ja lopuks laks see "ise" katki. Siis ilmus paadi omanik valja ja oli paris kuri, nii et pidime ta ohtusoogi ajal valja "ostma". Eks selle raha eest saab ta nyyd mitu uut paati. Aga poistel oli tegemist palju. Raoul ja Robert tegid kanuuga tiiru ymber saare. Teised ei tahtnud osaleda. Raoul istus kogu aja hasti vaikselt, parast raakis ainult, kuidas kanuuga soitmine on vaga ohtlik. Olid nainud krabisid ja koopaid ja suuri merelinde teisel pool. Laupaeval hakkasid lapsed koik korgelt paadisillalt vette hyppama, kindlasti oma 3 meetrit vette! Ja tana hyppas Karl isegi silla tipust, kus vesi all oli kindlasti ka 4-5 meetrit sygav. Ja siis kiiresti mooda jarsku ja libedat redelit yles. Taielikud mere-elukad! Liivaranna yhes otsas leidsime toreda koopa/tunneli. Hommikupoolikul tousu ajal oli see vees, nii et sai sealt labi ujuda.

Toeline paradiis yhesonaga! Kas vaatad kalu, lebad vorkkiiges ja vaatad taevast, loed. 

www.rawasafaris.com

Magnus

Teisipaeval naidati Euroopa Liidu filmifestivalil siin Singapuris Eesti filmi "Magnus". Paris suures saalis ja peaaegu taiesti tais, nii et meie kes joudsime hilja, saime kohad ainult esimesse ritta. Nii oli muidugi eriti raige. Igatahes ponev naha siin kaugel kinos eesti keeles midagi, mis Eestis on keelatud. Hasti veider olukord. Isegi imestasin, et seda yldse naidata lasti, sest siin on filmidele yldiselt karm tsensuur ja kuna tubli pool sellest filmist naitas asju, mille eest siin tegelikus elus ootaks surmanuhtlus ja ylejaanud pool asju, millest viisakad inimesed isegi ei motle, oleks voinud karta, et seda ei lastagi ekraanile. Aga vota napust - tsensuuri ja sonavabaduse indeksi poolest maailmas 130ndal kohal olevas Singapuris naidatakse filmi, mis tsensuurivabas Eestis on keelatud! Noh, eks pohjused oleks ju muidugi erinevad.

Igatahes meile meeldis, eriti hea Eesti huumor! Mitte et see nyyd just komoodia oleks, ypris shokeeriv ikka ja eksistentsiaalne ja koik. Aga moned helged momendid siiski. Ja aukonsul oli ka rahul, et seda nagi. Ma ei tea, kui palju ta eesti keelest aru saab, aga arvas igatahes, et huumor oli hea.

Nipah Palm fruit

Kiire elu Singapuris

Nyyd on koik meie tavaline rutiin muutunud ja elu on hoopis kiirem. Roberti projekt on loppenud ja siis kasutame seda aega, et teha ja naha mis vahepeal tegemata. Selleparast ei joua jalle korralikult blogi jarje peal hoida.

Balilt tagasi tulles avastasin, et 1. mai jarel on pikk nadalalopp. Aga seda oleks muidugi pidanud kuid tagasi planeerima nagu koik teised, sest nyydseks ei olnud enam ei lennu-, bussipileteid ega hotelle lahiymbruses. Nii et jaime kolmeks vabaks paevaks siia. Soitsime siis 1. mail lopuks Pulau Ubin'ile, kuhu seni ei olnud onnestunud jouda. Kui paadisadamasse joudsime selgus, et sama idee oli olnud veel monel inimesel - tapsemalt monel tuhandel inimesel. Saba oli kohutavalt pikk aga onneks tanu Singapuri efektiivsusele oli paadifirma sellega arvestanud ja mitukymmend paati soitsid pidevalt saare vahet, nii et ootasime ainult pool tundi. Arvestades seda rahvamassi oli yllatav ka, et peale kella 11 oli rattalaenutustes veel piisav hulk rattaid saadaval, nii et yyrisime omale rattad - poisid meie ratastel lastetoolides, Beatrice ise. Ja siis meie esimesele rattamatkale. Soitsime saare idatippu, kus asub Check Jawa ma"rgala reservuaar. Alguses laks ludinal, aga siis poole tee pealt asendus asfalt mudasevoitu konarliku teega, mis kais maest yles ja alla. Ja allamage Beatrice kukkus, sest soitis liiga kiiresti ja tee oli liiga konarlik ja inimesi tuli tagant ja vastu. Oli ikka suur hada, aga midagi murtud ei olnud ja hullemaid haavu ka mitte, nii et tagasiminek ei tundunud sellest kohast ka enam kuigi moistlik. Saime siis ikka lopuks jalle teele ja joudsime reservuaari kohale kah. Seal on laudtee, millest osa mangroovis, osa mere peal. Ja korge vaatetorn. Palju elukaid ei kohanud, sest inimesi oli liiga palju, ainult vaikseid krabisid muda sees. Ja nagime yhte imeliku viljaga puud - Nipah palmi, mis on ainus palm, mis mangroovis kasvab. Proovin mone pildi sellest viljast siia yles saada, sonadega vaga keeruline kirjeldada.

Tagasiteel oli ka osa teest tolmutee maest yles ja alla, nii et pidime palju rattaid lykkama - liiga jarsk, et yles minna ja liiga jarsk, et alla soita. Poisid teatasid siis, et nemad on vaiksed ja peavad selleparast rattatoolis istuma. Beatrice lykkas oma rasket ratast vapralt ise. Soitsime mooda yhest vanast graniidikarjaarist, kus oli imelik tumesinine vesi ja siis vaikese ringi saare pohjakaldale, kust Malaysia on ainult monisada meetrit yle mere. Rannast natuke eemal vee sees on suur teravate otstega tara, et valtida illegaalide imbumist Singapuri pinnale.

Soitsime mooda mitmest majast/talust, kelle elanikud sel paeval ilmselt oma aasta suurima sissetuleku said - kylmade jookide myygist. Saarel elab veel paarsada inimest ja seal ei ole Singapuri high tech'ist haisugi - vesi tuleb kaevust, elekter generaatorist, kui vaja, kasvatavad puuvilju ja pyyavad kala. Aga yks taksojuht raakis hiljuti, et plaan on sinna metroo ehitada ja saar korghooneid tais panna, sest Singapuris on elanike juurdekasvuks liiga vahe ruumi. Minu meelest oleks sellest muidugi kahju, sest rohelisi ja puutumata alasid on paris vahe alles.

Kylas soime veel kohalikku kala varaseks ohtusoogiks ja siis paadiga tagasi.

Pyhapaeval siis otsustasime vahelduseks yhe muuseumipaeva teha. Robert ei olnud veel kunstimuuseumis kainud ja seal on uus naitus yhe vana Hiina kunstniku toodest, mille ta hiljuti siia annetas. Wu Guangzhong - kui mul nyyd oieti meeles on. Vaga hea naitus oli. Ta maalis aastaid o^li, olles oppinud ka Pariisis ja siis hakkas jalle hiina tushi ja traditsioonilise tehnikaga tootama. Beatrice'il oli huvitav vaadata, sest ta teeb nyyd parast kooli hiina kalligraafiat - samamoodi tushi ja pintsliga ohukesele paberile.

Parast olime lastega poiste sobra juures, kui isad kaisid golfi harjutamas. Homme soidame Bintani saarele, kus nad siis kaks roundi mangida saavad. Ja meie ylejaanud loodetavasti snorkeldada jalle!

Bali III

Ohtul soitsime yhe hotellitootaja vennaga naaberkylasse. Seal oli natuke rohkem tsivilisatsiooni - dive-shop, restorane, poode, internetikohvik jne. Sattusime yhe suure pere ettevotte klientideks - yks vend peab restorani, teine yyrib autot, kolmas peab poodi ja meelitab hotelli kliente kohale, venna naine teeb massaazhi. Ja Indoneesia omapara jargi on koigi nende tegelaste eesnimi Made! Paev hiljem oli meil veel yks uus autojuht - ka sama nimega. Siis hotellis yks tydruk seletas, et see on pere teise lapse nimi tavaliselt. Aga selles peres oli kuidagi sattunud nii, et mitmel lapsel oli sama nimi, mille pohjust me ei saanudki selgeks. Ilus eesti nimi igatahes! Ja eesti keelega on veelgi sarnasusi - sama tahendab sama. Nii et kui restoranist lahkudes ytlesime "makasi" (aitah), siis saime vastuseks "sama sama"!
Viimasel paeval kasutasime hommikut veelkord snorkeldamiseks ja kaisime veelkord oma lemmikus purjerestoranis soomas. Siis teele lennujaama poole. Aga kuna lend oli hilja ohtul, toppisime sellesse teekonda veel vaatamisvaarsusi. Kuigi vahepeal tundus, et ei olnud nii hea mote, kui liikusime kolme veoauto taga maest yles 5 km tunnis. Joudsime siiski kohale ja jallegi oli muidugi teekond ise imeline - toesti muljetavaldavad maastikud. Soitsime Besakih templisse, mis on Bali hinduistide "ematempel" voi oieti 22st templist koosnev kompleks. Autojuht hoiatas, et see on vaga rahvarohke, kuna sel paeval oli seal mingi suur tseremoonia. Aga seda uhkem. Bali hinduism erineb India omast nii arhitektuuri kui ka tseremooniate poolest, kuigi jumalad on vist samad. Besakih asub korgel magedes ja ohk on jahedam kui all. Meile hakkas liginedes juba bussitaite kaupa rahvast vastu tulema ja arvasime, et tseremoonia on labi. Busside parkimiskoht meenutas lauluvaljakut parast ollesummerit kuubis. Autode parkla polnud palju parem. Pusserdasime siis omale sarongid ymber (ilma templisse ei paase) ja hakkasime maest ylespoole minema. Yhes kohas oli tee peal paar kirjutuslauda ja tahtsate nagudega tegelased, kes pyydsid meile seletada, et ilma ametliku giidita yldse templisse ei paase. Otsustasime siiski ise onne katsuda ja muidugi osutus see lihtsalt omaparaseks myygitaktikaks. Aga toenaoliselt lahevad paljud selle onge, sest sealt on veel oma kilomeeter ylesmage kondida ja voiks ju arvata, et seda ei taha koik labi teha, kui on risk, et siis yles joudes sisse ei lasta. Lisaks oli veel hulgaliselt tegelasi, kes pakkusid oma mootorrattaid, et meid yles viia. Ei kujutanud kyll hasti ette, kuidas siis praktiliselt meie 5! Ja need olid ka vaga kavalad tyybid - raakisid tee ikka mitu km pikemaks kui see tegelikult oli. Vilunud ei-ytlejatena jaime siiski omale jalale ja see jalutuskaik oli parast pikka autosoitu igati monus. Ja toesti ka asja vaariline. Tore oli naha koik templikylastajaid, kes juba tagasiteel olid - ilusates traditsioonilistes kostyymides, ka lapsed, suured bambusest punutud korvid ja karbid pea peal, mis olid tais onnistatud soogikraami. Minejad tassisid ka suuri korve ja kotte yles, aga siis ei jatnud neid ohvriandideks vaid lasid onnistada ja viisid koju tagasi. Inimesi oli toesti tuhandeid ja kuna templid on maekyljel, siis oli nende liikumine vertikaalne, nii et visuaalne efekt vaga mojuv. Lisaks siis viirukilohn ja kellade ja trummide haaled. Rahvas tuli ja laks ja tseremooniad kaisid erinevates templites kogu paeva. Poisid olid sellest koigest ysna hirmul ja vaatasid, et said ikka kellegi kaest kinni hoida. Beatrice laks isegi yhe grupi pildi peale. Muidugi aratasid nad kolmekesi oma blondide kiharatega tahelepanu.
Maest alla saime kiiresti. Ja siis soitsime veel vaikese ringi Baturi jarve ja vulkaani juurest labi. Tee laks korgele magedesse ja seal oli kohe kuidagi jahe ja niiske. Kui vaatekohtadel peatusime, olid kiiresti karjana ligi hasti agressiivsed kaubitsejad. Raamat ka hoiatas nende eest, hoopis teine mentaliteet kui rannarahval. Aga vaated jarvele ja vulkaanile olid korgetelt maekylgedelt voimsad. Vulkaan purskas viimati 60ndatel ja vaidetavalt naeb praegu ka vahest suitsu immitsemas. Meie ei joudnud kahjuks asja nii ligidalt uurida seekord.
Lennujaama lahedal kaisime veel yhes mooblipoes, sest siinsed naabrid on omale Balilt hulga ilusat mooblit toonud, aga aega oli liiga vahe ja pood vale - nii kallis, et ainult venelased kaivad ostmas. Nii et muudkui aga koju tagasi!

Bali II

Amed on yks kyla Bali ida-osas, kuid seda nime kasutavad ka mitmed teised ymbruskonna kylad (vist kuna see on ainus kaardil). Meie hotell "Life in Amed" oli paris Amedist vist ligi 10 km eemal, kusjuures teeviidad, mis sinna juhatasid teatasid umbes iga km tagant, et 3 km veel - nagu oleks paigal soitnud. Pariselt oli koha nimi Lean ja see oli veelgi rohkem ida pool, peaaegu tipus. Vorreldes eelmise peatuspaigaga taiesti vastupidine koht - 8 vaikest majakest, restoran, vaike bassein ja ongi koik. Aga koik on ilus ja kohalik ja paris. Majad traditsiooniliste mustritega puunikerdustega uste ja aknaluukidega, palmikiust katustega, kohaliku moobli ja tekstiilidega. Rannaratiku asemel anti igale yhele sarong - Beatrice roomustas eriti oma roosa-kirju yle ja kandis seda pidevalt. Olime lastele oelnud, et seal ei ole TVd, kuid avastasime selle siiski yhe magamistoas. Onnestus aga Karli eest lopuni varjata! Lapsed said omale suure magamistoa yleval korrusel ilusa 4-postilise printsessivoodiga ja suurte akendega, et vaadata paikesetousu merel. Vannituba oli traditsiooniline Bali stiilis - dush oues. Kempsupotil istudes voisime imetleda naaberaia kookospahkleid ja papaiasid ja kuulata nende kukkede kiremist ja notsude rohkimist.

Maja ees olid rannaliivale veetud kalameeste paadid - pikad ja peenikesed, kahel pool kyljes "suusad" (Raouli kirjeldus) toeks. Kui hommikul kalalt tulid oli lahel ilus vaade - kirjud purjed tuules. Jargmisel hommikul tutvusimegi juba naabritega, kes innukalt oma teenuseid pakkusid - paadisoitu, sukeldumist, massaazhi ja mida veel. Lasime Bobol endale augu pahe raakida ja soitsime paadiga paar lahesoppi edasi yhe sojaaegse jaapani laeva vraki juurde snorkeldama. Laev oli taiesti ranna ligidal, voibolla paarkymmend meetrit ujuda. Esimesel katsel lastega oli kyll natuke keeruline, sest kuidagi tundus hoovus natuke liiga tugev ja hakkas eemale kandma. Siis aga votsime poisid korda mooda paastevestidega ja Beatrice ise ja kaisime paar korda. Yks sukeldujate paat oli ka seal ja mitu mitu "tuukrit" vraki juures. Raoul, kes oli ise koguaeg raakinud, kuidas tema laheb "tuukrima", oli nende parast kuidagi mures ja raakis, et nad on pahad ja votavad vaikseid kalu. Lopuks saime aru, et ta raagib kurjast tuukrist "Nemo" filmis, kes vaikese Nemo kinni vottis. Siis saime selgitada, et koik tuukrid seda ei tee ja need siin on taiesti paid. Nagime mitmeid sorte liblikakalu ja papagoikalu ja muid vaiksemaid, kelle nimesid koiki ei tea. Vrakk oli muidugi igasuguse rohuga nii kaetud, et mina poleks selles kyll laeva ara tundnud, aga Robert muidugi nagi mingeid torusid siin ja seal, mille funktsiooni ta teadis jne. Poistele oli vist ponevaim neid tuukreid vaadata, kes sygaval oma kaameratega ringi liikusid ja mulle puhusid.

Parast laksime kyla peale, et vaadata, kas kuskil peale hotelli veel syya saab. Mida me pimedas saabudes ei olnud nainud, oli see, et meie hotell oligi ainus nn tsivilisatsiooniobjekt kogu kylas. Ylejaanud majad olid kalameeste hytid, yks mootorratta tookoda, yks poeke, kus myydi vett ja kohalikke maiustusi ja koolimaja. Aga hasti palju lobusaid inimesi, roomsaid pesemata lapsi, kes meid tervitasid. Kylast labi ja paar minutit Amedi poole kondides avastasime tee korval korge kalda peale yhe kena restorani - natuke vahemereaarne stiil - valgeks pestud selged sirged jooned, hasti lihtne ja muidugi fantastilise vaatega yle lahe. Nimi Sails - purjed. Ja sook oli niiiiii hea! Naiteks grillitud mahi-mahi banaanilehes, varskelt pressitud mahlad 1 dollari eest, lastele ka meeldivaid sooke. Ja hinnad olid sellised, et koige kallim sook menyys - loomafilee - maksis sama palju nagu klaas apelsinimahla Hyatt'is. Jube hea Sumatra kohv ka. Ja tootajad olid ka nii kenad. Jorutasime seal tykk aega ja kaisime peale seda iga paev seal soomas.

Teiseks paevaks olime saanud endale muidugi snorkeldamisega kaasnevad paikesepoletused - polvede ja saarte taha, kuhu ei motle ju esimesel hetkel kreemi maarida! Siis maarisime korralikult. Ja snorkeldasime oma lahesopis, mis osutus isegi veelgi paremaks kui vraki juures. Paarkymmend meetrit kaldast kasvasid juba suured korralikud korallimetsad koige imelisemate vormide ja varvidega ja nende vahel palju palju kirjuid ja kirjumaid kalu. Vesi oli vaikne ja Beatrice sai hasti ise hakkama, Robert vottis poisid korda mooda, sest nad ei oska veel nii hasti toruga hingata. Poisid vaatasid siis ainult oma ujumisprillidega. Ei tea, mis nende nelja-aastased peakesed voisid moelda, seda uut veealust maailma nahes. Molemad igatahes naitasid innukalt, kui monda erilist kala nagid. Nagu teiseski kohas palju erinevaid sorte liblikakalu, papagoikalu - hasti kirjud ja paris suured (ca 40 - 50 cm), nagime moned "boxfish", paari kirjuid suuri tindikalu, yhe hasti suure sinise meritahe. Minu meelest taiesti fantastiline maailm, eriti need suured korallid ja kohati nii madalal vees, et vois nende peal seista. Niisuguses vaikses vees oli tunne, et voiks kogu paevaks sinna hulpima jaada. Beatrice ytles, et nagi "aju". 

Aga paike oli kuum ja liiv tuline, nii et pidime vahepeal ikka varju otsima. Seal on imelik liiv - nagu sool ja pipar - segu mustast laavaliivast ja valgest korall-liivast.

Bali

Jouan lopuks nii kaugele nadal hiljem, et meie Bali-reisist ka siin kirjutada. Oli ponev ja tore ja ilus ja vasitav ja loogastav ja koik moeldavad adjektiivid siia otsa.

Hotelle valides jargisime kahe hasti erineva naaberperekonna hasti erinevaid soovitusi ja seetottu onnestus naha mitu erinevat Balit. Singapurlastest naabrid olid just hiljuti kainud ja elanud Nusa Dua Grand Hyatt'is. Olime seal kaks ood. Muidugi tore ja luksuslik. Suur osa Nusa Dua poolsaarest ongi muust saarest tokkepuude ja turvameestega eraldatud ja seal sees on kymmekond luksushotelli. Vaadati isegi takso mootorikatte alla ja Raoul pidi peaaegu autost valja kukkuma, kui nad ukse lahti tegid. Kuna olime naabrite soovitusel tuba tellides yhe lapse maha vaikinud, saime olla koik yhes toas, kus oli laste jaoks "paevavoodi" aknaorvas, kuhu koik kolmekesi hasti magama mahtusid. Raoul avastas toas ka sauna - see oli garderoob, kus oli bambusest madal lai riiul kohvri jaoks, aga toesti oleks voinud saunalava pahe votta. Nii et Raoul kais seal siis saunas. Hotell oli ise muidugi luksuslik ja vaga heade fasiliteetidega, aga meie jaoks vist liiga suur - yle 600 toa, 5 basseini, 5 restorani, poed, spa jne. Lapsi ei saanud yksi kyll kuhugi saata, kindlasti oleks eksinud. Koik see oli ehitatud ilusale liivarannale nagu bali stiilis kyla, isegi tempel oli keset kyla ja ohtuti peeti "turgu". Hommikusoogil domineerisid vene paritolu kylastajad, justnagu Vietnamis. Hasti tore oli pikk joe moodi bassein, mis voolas labi kaljude alt ja sinka vonka labi maastiku. Selle alguses oli uureks roomuks suur vee-liumagi. Just paras pikk (ikka mitukymmend meetrit) aga mitte liiga jarsk ja kurviline ja mitte kinnine toru. Nii et meie lapsed veetsid pohilise aja sealt alla lastes. Kui liiga soe hakkas ja pohjamaa geenid valja loid, hypati kylma basseini, kus vesi 12-14 kraadi. Parastlounat olid lapsed tunnikese "kid's club'is" olles ainsad kylastajad ja meie treenisime suures ja ilusas jousaalis olles samuti ainsad kylastajad. Mida koik teised 600 toatait tegid, ei tea (ilmselt seedisid oma hommikusooki). Ohtul soitsime Jimbarani randa, mis avaneb laande ja kus saab kalarestoranides kuulsat paikeseloojangut vaadata. Paikeseloojang oli toesti uhke. Lisaks nagime Bali tantsijaid, eriti hirmus yks suur pikkade kyyntega monster. Aga Raoul juba teatas, et ei ole vaja karta, sest see ei ole paris.

 Jargmisel paeval hakkasime louna paiku Bali idaosasse soitma. Vahemaad tunduvad lyhikesed, aga Kagu-Aasiale omaselt votab nende labimine tublisti rohkem aega, kui me oskame ette kujutada. Naiteks Nusa Duast 50 km Ubudisse soitsime ligi 2 tundi. Onneks olime tellinud auto koos juhiga, muidu ilmselt seikleks ikka veel seal - teed on kitsad, kurvilised, siltideta. Ubud on Bali nn kunstipealinn, kus vanal ajal tegutsesid pohiliselt kohalikud kunstnikud ja eelmise sajandi keskpaigast avastasid selle ka valismaa maalijad. Kogu linn on tais galeriisid aga kui tahta midagi toeliselt huvitavat ja originaalset leida, siis peab ikka tublisti kaevama. Mass, mis tee peale paistab on kitsh ja koopiad kuulsamatest meistritest. Lisaks siis veel muuseume, templeid ja kuninglik palee. Kuna soit oli oodatust kauem votnud, siis pidime muidugi plaane lyhendama hakkama ja joudsime seal ainult natuke peatanaval jalutada, yhte templit vaadata ja lounat syya. Jalutamine oli muidugi seotud pideva kaupmeeste torjumisega, kes taksosid ja ei tea mida veel pakkusid. Tempel oli ilus - lootoslilli tais tiikide ja kohvikuga tanavast eraldatud.

Sealt soitsime edasi ida poole ikka sinka vonka magedest yles ja alla. Maastik muutus ponevamaks ja liiklus lahedamaks. Kitsad riisiterrassid vaheldusid vohava dshungliga. Jargmise peatuse tegime Tenganan'is, mis on traditsiooniline ja originaalne Bali kyla. Enamus tanapaeva Bali elanikke olevat yldsegi Javalt parit ja parismaalasi on ainult mones piirkonnas - see siis yks neist. Hea kontrast muidugi 5 tarni "kylast" tulles - lihtsad pimedad majakesed, kylavaljakul koerad, kanad, kuked, pyhvlid. Muidugi elatuvad nad tanapaeval turistidest, nii et esmapilgul lihtsalt elumajadena paistnud hooned osutusid kangakudumistookodadeks ja poodideks. Nad koovad seal riiet, mida nimetatakse Ikat, oma traditsiooniliste mustrite ja varvidega. Moned tundusid vaga ugri-mugri mustrite moodi. Oli yks kangas, kus olid justnagu valged lumehelbed sinisel taustal. Kuduja/myyja muidugi ei saanud aru, kui proovisin talle seletada, mida see mulle meenutas. Varvid ei ole ka erksad vaid mingi noelaga sikutamise tehnikaga justkui laiali valgunud. Ostsime yhe laudlina. Hasti palju kukkesid kiresid oma bambuspuurides, moned neid isegi roosaks ja oranzhiks varvitud. Kukevoitlus paistis olevat meeste pohitegevus, istusid seal koos maas, kuked kaes, siis laksid ja lasid neil voidelda aja viiteks. Lapsed leisid yhe toreda vaikese kutsika, hulga tibupoegi, ahvi. Hoopis teine maailm.

Siis soitsime veel terve igaviku magedest yles ja alla, vulkaanide vahelt labi, mere aarde ja sisemaale kuni lopuks juba pimeduses joudsime oma teise oomaja juurde Amed'is Bali idatipus.

Meil on olnud syndmusterikas nadalalopp. Kolmapaeval oli meil Beatrice'iga selline hea tydrukute paev. Kaisime Lacroix teatrikostyymide naitusel, mis oli eriti kihvt. Ma yldse ei teadnudki, et ta neid teinud oli ja koik oli vaga spektakulaarne. Kogu valjapanek oli ka hasti ponev - selle oli ta ka ise kujundanud. Mustad seinad ja lagi ja porand, huvitav valgustus ja kostyyme kyll ohus, kyll poorlemas, yhes osas olid seintel drapeeritud kardinad, millel jooksid videod teatrietendustelt. Seal muuseumis on alati lastele ka ekstra tegevust, nii et Beatrice joonistas seal pabernukkudele kostyyme nii kaua kui ma veel yhe tiiru tegin.

Parast laksime raamatupoodi, sest Beatrice'il oli veel kulutamata synnipaevaks saadud kinkekaart. Alati hea voimalus matemaatikat harjutada, sest natuke tuli taskurahast juurde panna, et kahe raamatu jaoks jatkuks! Ja kohvikus kaisime ka muidugi. Ainult veel manikyyr jai puudu perfektsest "tydrukute paevast".

Platvorm on valmis saanud ja ara soitnud, nii et Robertil oli reedel ka vaba paev - esimene sel aastal. Siis tegime jalle yle pika aja natuke Singapuri sightseeingut - kaisime Katongis, mis on yks vana linnaosa ida pool, kuhu kanti me harilikult ei satu. Alustasime Geylangis - malaide linnaosa, kus kaib ka pohiline oo-elu. Yhes sealses hawker-centeris oli hiljuti suur toidumyrgituste laine, kaks inimest isegi surid selle tottu. Nii et seal kandis ei soandanud midagi syya. Jalutasime vaikestel vaiksetel tanavatel, ilusad vanad nn "poemajad", hasti kirevad ja ornamentidega kaunistatud. Hoopis teine atmosfaar kui ylejaanud Singapuris. Nagu oleks mingis teises ajas. Hiinalinnas on ju ka selliseid maju, aga seal on ikka kiire-kiire ja palju rahvast. Katongis on koigil aega kyll. Plaan oli siis lopetada kuulsate Katongi laksa soogikohtade juures, et see oige laksa ara proovida - riisinuudlid teravas kookospiima supis mereandidega. Aga ilm oli kuum ja paarsada meetrit enne avastasin, et olin oma raamatu yhte poodi unustanud ja niikauaks kui ma tagasi laksin seda tooma, jaid teised mind korea ginsengi kana restorani juurde ootama. Ja kui tagasi joudsin, olidki vupsti seal sees - hea ja kylm. Ja siis muidugi soime seal. See juhtub meile lihtsalt alatasa, et kui valja lahme, satume jalle korea restorani. See oli ka yks eriti hea ja seda minu lemmikut ginsengi kanapoega ei olnud ma koreast lahkumisest saadik yldsegi soonud. Nii et oli kangesti hea. Peame yks teine kord laksat sooma minema.

Parast soitsime veel Pasir Ris parki, mis on ka meile muidu liiga kaugel - saare idakaldal mere aares. See oli yks toredamaid parke, hasti suur ja tore manguvaljak, ujutav mererand, Malaysia just paarsada meetrit eemal, mangroovidega looduspark laudteega (kuhu me kahjuks seekord ei joudnud, sest jaime hirmsa aikese katte).

Ohtul oli jalle yks eestlaste pidu - seekord siis aukonsuli kodus. Eriti meeleolukas yritus. Ta maja on just valmis saanud ja kindlasti koige uhkem eramaja, kus mina kunagi olen olnud - mae otsas keset Singapuri, suur avar valge korgete lagedega jne. Tytar saab astuda oma vannitoast dusshist otse basseini, majas on isegi lift. Yks kylaline oli Eestist ja kaasa toonud rukkileiba ja eesti juustu. Lisaks veel moned satai vardad ja sellega soogipoolis piirdus, see- eest oli juua rohkesti, mis loppes monede jaoks vist traagiliselt. Nagu Ingridi mees tabavalt ytles oli probleemiks see, et ta kyll teadis oma piire, aga just kui see oli kaes, toi Sonny lagedale eriti hea Amarone veini ... . Meie jaoks laks aga asi veel hullemaks, kuna suures nostalgiahoos otsustas keegi, et on vaja proovida Vana Tallinnat vahuveiniga, ehk siis "Vikatit". Kuigi joime ainult klaasikese, taitis see oma nime ettekuulutuse taielikult. Igatahes meie joudsime koju parast kella 3 hommikul, mida ei ole aastaid juhtunud. Aga ohtu oli nii uskumatult lobus, et kuidagi ei tahtnud ara minna. Hommikul arkasin selle peale, et Beatrice'i tennisetreener helistas ja uuris, kas ta mangima laheb - kell 9.05! Ma ei maga kunagi nii kaua, sest need kolm elavat aratuskella seda ei voimalda, aga seekord ei suutnud isegi nemad meid varem maast lahti saada. Ja Robert pidi toole minema ...

Parast tennist ja taekwondot ja ujumist jaksasime ohtul siiski juba jalle valja minna, aga seekord ainult koos lastega pizzat sooma, koos Ingridi perega. Veini ei tahtnud keegi millegiparast.

Pyhapaeval varvisime mune, millest kyll kahjuks paljud juba enne koksimist katki laksid. Jankud olid oue ka shokolaadimune toonud. Parastlounat kaisime Sentosal, kus on yks 4-D kino, mida lapsed on juba tykk aega peale ajanud. Piraadifilm. Aga 4-D osutus siiski liiga suureks katsumuseks. Vahe sellest, et mesilased ja nahkhiired silme ees lendasid, krabid jooksid jalgade alt, toolid hyppasid, vesi pritsis ja tuul puhus. Nii et Beatrice vottis prillid ara ja pani silmad kinni. Karl istus kyll oma toolis aga ilma prillideta, Raoul istus Roberti syles prillidega ja varises yle kere. Nii et mitte eriline onnestumine. Pealegi tundub Sentosa iga jargmine kord hullemini volts ja ylerahvastatud kui eelmine kord, nii et ma ei kavatse sinna enam minna. 

Nyyd on Beatrice'il koolivaheaeg ligi 3 nadalat, nii nagu see siin kevadel/suvel kaib kordamooda. Sellest viimase nadala soidame Balile, kui Robertil too 15ndal lopeb. Senikaua proovime siin meelt lahutada, kui poisid koolis. Sobrad kylas ja sopradel kylas jne.

Eelmine nadal sain esimest korda Reiki't tunda - yks Beatrice'i klassi ema alustab oma Reiki praksist ja harrastab niikaua tuttavatega. Hasti eriline kogemus - hakkasin silmad kinni igasugu varve nagema ja siis kui ta joudis mu kurgu juurde, ytles akki, et seal paremal pool on vaga tugev naiste oiguste eest voitleja haal! Eriti imelik, sest ta ei tea midagi rohkem minust kui seda, et ma olen siin kolme lapse ema, kes rukkileiba kypsetab. Lopuks vajusin poolunne ja nagin igasugu veidraid varvilisi unenagusid. Imelik on see, kuidas tunned ise energia liikumist ja see, kes reikit teeb tegelikult sinu motteid ei nae ega suuna vaid ainult avab intuitiivse poole, mis meil enamasti argipaevases elus ju hoopis kuskil peidus on. Igatahes vaga sygavalt loogastav elamus ja olin mitu paeva nagu mingi kaitsva mulli sees. Proovige, kui saate! 

Nadalalopp oli pidune - laupaeval Beatrice'i klassi varane lihavottepidu ja eile veel yks lihavotte-kombineeritud-synnipaevapidu yhe klassivenna juures. Laupaevane oli eriti tore - yhes kondos, kus elab klassist kaks last. Nende emad olid korraldanud suure lihavottemunade otsimise, varvimise ja muud. Lapsed pidid otsima varvilisi palle ja said need vastavalt hulgale vahetada kingituste vastu. Karl oli tubli otsija ja sai mitu kingitust, aga oli sellest hoolimata tohutult pettunud, sest ei saanud mingit Ben 10 manguasja, mille keegi teine oli saanud. See Ben 10 maania on tal yle igasuguse moistuse piiri lainud. Laupaeva hommikul kutsus koristaja/lapsehoidja mind treenimast tagasi, sest Karl nuttis endast valjas. Kui kohale joudsin selgus pohjus - Ben 10 ei tulnud telekast nii nagu nadalapaevadel. Ja juba nadalaid nurub ta mu kaest yhte Ben 10 suurt kella, sest tema tark 5-aastane sober teatas, et see Karli oma on "volts" ja nyyd on tal vaja seda, mis maksab umbes 350 krooni. Et see siis muidugi jargmisel paeval koolis ara kaotada .... Koige sellega kaib kaasas hirmus virisemine ja jonnimine. Aga et Karlist mitte nii hullu pilti maalida, siis on ta vahepeal endale ujumise nii hasti selgeks opetanud, et ujus eile minu korval ise kogu basseini pikkuse korralikult hingates ja koik. Raoul veel nii kaugel ei ole, praegu teeb nii 5 meetrit. Tal ei ole see vahepeal hingamise tehnika veel nii hasti kaes aga nyyd oskab ka juba pohja sukelduda, et oma asju yles korjata. Vesi on jalle soojaks lainud, nii et saame rohkem ujumas kaia. Singapurlastest naabrid ei saa yldse aru, kuidas on voimalik, et yks laps ise ujuma opib.

Eile ohtul oli siis pidu Jonathani juures. Kaisime seal juba korra varem Halloween'i ajal. Hasti tore suur maja, bassein jne. Ja seekord oli kindlasti yle 30 inimese + must miljon last, kes olid yle maja laiali. Karl oli seitsmendas taevas, sest leidis just selle oma unistuste Ben 10 kella ja mangis sellega kogu ohtu. Beatrice'il olid oma klassi sobrad, Raoul tegeles autopargiga, koik kaisid ujumas ja olid vaga rahul. Enne seda oli Leenu paeva siin veetnud, nii et Beatrice sai oma nadalase mangidoosi katte. Tal on veel see nadal kooli ja siis 3 nadalat vaheaega. Loodame, et Roberti too lopeb enne, kui vaheaeg otsa saab, et saaks veel kuskile soita.

Singapuri syngem pool

Oleme nautinud seda turvalist linnriiki - viimase naitena pyhapaeval, kui Beatrice'i 7-aastane sobranna pandi kodus yksi taksosse ja soitis ise meile ja parast samamoodi tagasi. Vaevalt, et paljudes maailma maades seda teha julgeks. Aga eilne ajaleht toi sellesse idylli kyll yhe torvatilga.

Arvasin siiani, et bambuskeppidega ihunuhtlus toimub vaid vanglaseinte vahel. Krimiuudiste puhul on tihti juttu, et vabadusekaotusele lisaks on karistuseks ka moned hoobid bambuskeppidega, enamasti nii 4 - 6. Eile siis sain targemaks - selgub et seda karistusviisi rakendatakse ka koolides, muu hulgas algkoolis. "Kurjategija" oli 11-aastane poiss, kes oli yhte klassikaaslast taga ajanud ja lo"o"nud, kuna see ei loovutanud oma online arvutimangu parooli. Karistus viidi poisi vanemate nousolekul taide kogu klassi ees, kusjuures kooli "distsipliinimeister" valgustas lapsi, et Jakarta vanglas on bambuskepid, millega kurjategijaid pekstakse neli korda paksemad. Paris hea lohutav vordlus! Kusjuures Robert on raakinud yhe endise "cane-masteriga", kes vahetas elukutset taksojuhi oma vastu ja see ytles, et koik karistatavad valivad alati koige peenema kepi, aga see olevat tegelikult viga, sest see on koige valusam. Olen ysna sonatu kogu sellest loost. Siin 21. sajandi siledate ja saravate fassaadide taga elab 19. sajandi vaim. Ja seda olukorras, kus Singapuri valitsus soovib siia meelitada andekaid inimesi valismaalt, kuna rahvas ei reprodutseeri ennast. Kuidas siis monele Laane teadlasele soovitada siia kolimist ja kohalikku ellu integreerumist, kui tema lapsi voiks oodata selline koolikogemus. Teadsin, et kohalikud koolid ei soodusta liigsete kysimuste esitamist ja lapsi laaditakse tonnideviisi kodutooga. Ei arvanud aga, et asi voiks siiski nii kaugele minna. Ja siis nad imestavad, et loovaid vaime tekib kohalikust haridussysteemist nii vahe. 

Vaheaeg peaaegu veedetud

Esmaspaeval oli meil poistega veel yks teatrikylastus. Hasti hommikul vara ja laksime koos naabritega. See oli tegelikult vist kyll sobivam veelgi vaiksematele lastele, ilma tekstita ja umbes teletupsude tasemel, aga ponevaid valgusefekte ja trikikesi oli siiski, mis neile meeldis.

Koik need teatrikylastused pohjustasid mul yhe korraliku kylmetuse, millega olen siin nyyd kogu selle nadala maadelnud. Teisipaeval olid poisid oma korea sobra juures ja mina kaisin joogas, lootuses, et see mu kylmetuse vastu aitab, aga tegi asja veel hullemaks. Poistel oli muidugi tore paev. Yeo Yoo ema on nagu ikka korealased, kui nad on otsustanud kedagi oma sobraks votta - tohutult kylalislahke ja suuremeelne. tegi meile uhke korea lounasoogi ja pakkis mulle veel bulgogi kaasa, mida jargmine paev siin Roberti suureks roomuks kypsetasime.

Eile tegime jalle yhe loomaaia paeva. Vaatasime seekord pingviinide, merilovide ja mannatee'de show'd. Merilovi oli vaga osav ja koigil oli lobu laialt. Muidugi on nyyd sellel uuel veemanguplatsil nii suur kylgetombejoud, et iga jargmine kord jaab loomade vaatamiseks yha vahem aega. Poisid olid parast nii labi omadega, et tukkusid siin kodus parast lounat mitu tundi. Mis tahendas, et kuna me laksime valja, siis lapsehoidja ei saanud neid magama ja molemad hyppasid siin korvitsa ja darf waderi kostuumides parast kella kymmet kui me koju joudsime. 

Tana kaisime Beatrice'i tantsimist vaatamas - oli nn ECA assembly ja ta esines seal koos oma shoti tantsu grupiga - koik tydrukud ja yks poiss ehk siis nagu neid valja kuulutati "Jamie and the girls". Hasti tore oli. Ja nyyd tuleb Beatrice'i sobranna siia ooseks, nii et tuleb tegevusrohke reede ohtu ja nadalalopp ka koos synnipaevapidude ja muuga. Parasjagu, et esmaspaevaks ja kooli alguseks koik jalle ara vasitada.

Kultuuriline nadalalopp

Alustasime laupaeva kunstimuuseumis, kus oli viimast nadalaloppu Korea moodsa kunsti naitus. Julgesin lapsed sinna vedada ainult seetottu, et laupaeval oli palju muid yritusi ka seoses selle naitusega - joonistusvoistlus, kontserdid, korea riiete proovimine, sook jne. Karl osales joonistusvoistlusel umbes 4 pildiga. Beatrice ja Raoul proovisid korea riideid selga ja nende pildid on nyyd ilmselt mitmetes kodualbumites. Kus ikka niisuguseid valgete kiharatega korea rahvavriides lapsi naha saab. Siis laksime naitust ka vaatama ja see osutus taiesti fantastiliseks, nii et lastele ka vaga meeldis. Moned vaga ponevad tehnikad, mis yllatasid ja huvitavad motiivid. Yhel kunstnikul oli neli elusuuruses taispikkuses portreed,, mis lahemal vaatamisel osutusid negatiivseteks reljeefideks - ja kui nendest mooda kondida, siis tekib optiline pete nagu pooraks pildiinimene ennast vaatajaga koos. Kaisime nende ees vahemalt 10 korda edasi-tagasi. Ponevad olid ka yhe kunstniku digitaalsed pildid LCD ekraanidel, kus traditsiooniline korea maastiku motiiv pidevalt muutus - kellaaeg, aastaaeg, ilm, aastakymned. Nii et pildile, kus algselt oli esiplaanil vaike tempel saarel, kalapaadid vee peal, suured maed taga, tekkis lopuks pilvelohkujate linn magede taha ja vahele. Kaks sarnast pilti olid korvuti ja paadid soitsid yhest pildist teise sisse. Koik ekraanid traditsioonilistes puuraamides. Raske kirjeldada, aga vaga ponev vaadata. www.singart.com voibolla naitab veel neid pilte. Igatahes meile oli vaga tore ja positiivne yllatus ja hea viis kunstihuvi turgutamiseks.

Pyhapaeval siis kaisime lastega teatris, koos Leenu ja tema emaga. Vaatasime Storytellers, milles trollid jutustasid Anderseni muinasjutte. Vaga huvitav oli juba teatrimaja - vana Singapuri parlament, kus on alles vanad suured nahktoolid, paigutatud nagu briti parlamendis, ministrite nimedki veel peal. Seal siis istusimegi. Tydrukud olid paris naitlejate ligidal ja tanu sellele osalesid ka etenduses - Beatrice oli printsess, kelle troll-prints (Printsess herneteral) tantsima vedas. Leenu sai koguni suure rolli - mehhaaniline oobik - kostyymiga ja pidi tiibu lehvitama jne. Elevust kui palju. Etendus oli tore - vaga interaktiivne. Trollide maskid olid kyll hirmsad, nii et Raoulil oligi vist eile oosel selle parast paha uni.

Parast teatrit kaisime veelkord Korea naitusel, et Leenu ja Ingrid ka naeks, sest oli viimane paev ja siis oli ylejaanud paev yks tydrukute jarjekordne mangupaev. 

Aasta tais

Uskumatu aga tosi - tana aasta tagasi saabusime Singapuri. Ja nyyd on see nagu see oige ja normaalne elu. Poisid on muutunud toelisteks Singapuri lasteks, Karl raagib inglise keelt korraliku Singapuri intonatsiooniga - singlish! Nii et kui ei naeks tema blonde lokke ja sinisilmi, voiks arvata, et hiina poiss. Naabrite jutu jargi on hiina keel ka juba paris hea. ina ei oska seda muidugi hinnata, aga igasugu eri laulukesi tuleb nyyd viimasel ajal kyll yha rohkem. Koik on leidnud omale head sobrad ja suure hulga iseseisvust - saavad ise naabrilastele kylla voi manguplatsile minna. Raoulil kaib see koik vahe aeglasemalt. Beatrice oma briti koolis on muidugi korraliku BBC inglise keele sailitanud.

Poistel oli eile suur valjasoit enne koolivaheaega - kaisid kogu kooliga Sentosal akvaariumis ja delfiine vaatamas. Raoul muretses enne, et akki "delfiinid soovad tema lapsed ara". Aga ei soonud onneks. Nyyd on 1 nadal koolivaheaeg - ainult poistel. Lahme teatrisse ja loomaaeda jne.

  

Vabariigi aastapaeva jarelkajana ongi Beatrice leidnud omale uue eesti sobranna - Leenu oli eelmisel pyhapaeval juba meil mangimas ja tana laheme nende juurde. Niisugune tydruk, et kui tuleks tanaval vastu, ytleks kohe kaugelt, et eesti tydruk. Ka 7 aastane ja kolmekeelne ja opib klaverit jne. Kyll neil on palju yhist veelgi, mida alles avastada. Kaisin vaikselt ukse taga kuulamas, mis keeles nad ikka raagivad omavahel, aga oli sulaselge eesti keel.

Reedel oli Beatrice' i koolis nn ujumisgala - kus koik year 2 lapsed oma oskusi naitasid. Mulle toeline silmadeavamine. Arvasin kuidagi, et koik lapsed siin oskavad ujuda, sest vahemalt Beatrice'i koolis elavad ju koik enamasti condodes, kus on basseinid. Aga tuli valja, et yldsegi mitte. Lapsed olid kolmes grupis, kellest esimene ujus basseini madalas otsas poiki yle kasutades igasuguseid abivahendeid. Ja nende hulgas oli lapsi, kes on kogu teadliku elu siin elanud. Teine grupp ujus poiki natuke sygavamal ja osaliselt siis ka juba ilma abivahenditeta. Ja kolmas ujus siis korralikult ise 25 meetrised otsad - krooli, selili, poiki yle basseini vee all jne. Beatrice oli kolmandas grupis ja oma krooli otsas tuli isegi esimeseks. Teised tema klassi lapsed, kes seal grupis olid, koik treenivad ka parast kooli. Nii et ytlesime Beatrice'ile, et kui ta veel treeniks ka, oleks ta kindlasti koige parem, sest praegu on ta votnud ainult 3 tundi ja koik muu on kas koolis voi enamasti ise opitud. Nyyd on vesi meie basseinis ka soojem ja loodetavasti onnestub teda veenda jalle paar tundi treeneriga tegema. Kuidagi on meie paevad ka muidu nii palju tegemist tais, et enam ei ole sellist iga paev peale kooli basseini hyppamist, nagu varem. Arvata voib, et olles yks klassi paremaid ujujaid, on Beatrice'il raske leida endale motivatsiooni, miks ta peaks veel eraldi treenima. Voibolla olengi liiga "pushy", aga tundub kuidagi kahju, mitte seda siin oldavat aega ara kasutada, kui see on nii lihtne.

Eile oli ka eriti tihe paev. Kaisime koigepealt lastega teatris - samas kus ykskord enne, aga nyyd oli etendus natuke vaiksematele lastele ja lihtsama tegevustikuga. Poistele laks hasti peale, Beatrice'ile oli vist juba natuke igav. Parast seda taekwondo, aga vahepeal oli aega, nii et joudsime veel sooma ja manguplatsile. Ja parast taekwondot tahtis poiste sobra ema Ikeasse, minna, nii et kasutasime seda ka ara. Lastele meeldib seal mangida ja parast rootsi lihapalle syya. Aga laupaev ei ole just parim paev Ikea jaoks, sest koik ylejaanud Singapuri elanikud on ka seal... . Raoul oli igatahes lopuks nii vasinud, et jai kodus enamvahem kohe porandal magama. Teised kaks jaksasid veel mitu tundi mangida.

Meie kook naeb praegu valja nagu jahitander. Hoolimata regulaarsest myrgitamisest kogu kondos on meil tekkinud siin korralik loomaaed, viimati koigile muudele lisaks ka rott. Geckode vastu mul ei ole midagi, nemad aitavad putukaid pyyda, aga sipelgad, prussakad ja rotid kyll ei ole teretulnud. Naabrid said yhe roti katte aga paar paeva hiljem oli keegi ikka mu tomateid ja ounu soomas kainud. Nyyd on mul siin naabritelt laenatud suur rotiloks, aga seni ei ole kedagi katte saanud. Voibolla on ta kuskil mujal loksu jaanud voi lopuks ometi myrki soonud. Lisaks sellele sipelgaloksud ja prussakaloksud, paris jube. Vaata koguaeg, et ise sisse ei astu.

Vabariigi aastapaev

Teisipaeva ohtul toimus siin ka vabariigi aastapaeva tahistamine - aukonsul Sonny Aswani oli kutsunud kohalikke eestlasi oma restorani. Tore pidu, eriti kui ei pea labi lumelortsi sumpama nagu muidu ikka vabariigi aastapaeval!

Kokku sai ligi 20 inimest, moned mitte-eestlastest kaaslased kaasa arvatud. Hasti kirju ja tore seltskond. Leidsime isegi moned eesti lapsed - yhel eesti-itaalia paaril on 8 aastane tydruk ja siis on veel yks pere 2 ja 4 aastaste poistega, kes aga on siin syndinud, ei taha eesti keelt raakida ega eesti sooki syya ... . Paris mitu tydrukut olid, kes tootavad siin restoranides, yhe neist nimekaardi oli yks naaber mulle juba organiseerinud. Nyyd oligi tore naost nakku naha. Hasti lahe - sellised noored eestlased, juba igal pool maailmas ringi rannanud ja hasti ettevotlikud ja tublid. Saime kokku ka Piretiga, kellest mulle pikalt raakis mu juuksur, ja nyyd selgus, et Piret on ta juures ainult yhe korra kainud. Juuksuritel on ikka hea fantaasia.

Aukonsuli restoran on vaga kena - vana "black-and-white" maja, mida ehitati siin palju koloniaalajal, ilusa aiaga, kus on lauad erinevatel tasapindadel vaikeste tiigikeste vahel, vaga kena. Kahjuks on see piirkond natuke peidus, nii et juhuslikke moodakaijaid sinna ei satu vaid ainult sellised kylastajad, kes planeerivad minna ja juba teavad kohta. Praeguses majandusolukorras ei ole kindlasti kerge. Aga ta oli meiega vaga kylalislahke - veini voolas ja lopupoole voeti isegi paar pitsi valget viina vabariigi terviseks. Ingrid oli kypsetanud vastlakukleid. Ja muidu pakuti tapas'eid Sonny korval asuvast tapas bar'ist. Sellest tulenevalt ei soonud eriti palju ja ma olin eile omadega taiesti labi - kui poisid kooli said, magasin kaks tundi, mida ei ole aastaid ette tulnud. Kuidas Robert toole sai, on mulle moistatuseks.

Eile ohtul oli eriline syndmus - olime lastega siin valjas ja kuna vihma tibutas, siis mangisime natuke meie clubhouse'is. Akki hyydis Beatrice'i sober Melisssa, et vikerkaar on valjas. Ja toesti oli suur ja selge vikerkaar, hiljem muutus isegi topelt vikerkaareks. See tekitas tohutut elevust, sest millegiparast ei nae siin vikerkaart kuigi tihti. Poiste ligi 4-aastane sober John ei olnud veel kunagi nainud ja me keegi ei olnud nainud siin Singapuris. Yldse on selline kummaliselt kevadine olemine - kanali aares oitsevad mingid suured puud roosade oitega ja silmad sygelevad ... .

Kaisime pyhapaeval koos meie soprade vaikeste kaksikute poistega Marina Barrage'it uurimas. See on paris unikaalne rajatis, sest see eraldab merevee mageveest ja selle tammiga on loodud kunstlik sisemaine reservuaar just seal, kus joed kokku saavad ja merre tahavad voolata. Madalate alade yleujutuste valtimiseks avatakse varavad vihma ajal ja kui parajasti meres on tous, siis pumbatakse vett valja. Mere pool on vesi ilus tyrkiissinine, maa pool tumeroheline. Paris huvitav. Ja majas sees on tore galerii, vaga interaktiivne ja opetlik vahemalt suurematele lastele vee kokkuhoiust ja kliima muutustest ja prygimajandusest jne. Sees on ka mudel tammist ja pumpadest, kus saab naha, kui laest sajab vihma, kuidas varavad avanevad ja vesi merre voolab. Poisid muidugi nautisid pohiliselt ringijooksmist ja ronimist ja marjaks saamist. Valjas on vee-manguvaljak, kyll mitte eriti paljude atraktsioonidega, aga palaval paeval hea jahutus ikka. Tammil on varikatused pikniku pidamiseks ja head vaated kogu linna siluetile yhel pool ja tuhandetele laevadele teisel pool. Kogu see ymbrus on alles suur ehitusplats, kus arendatakse mitu kasiinot ja hotelle ja parke jne. Peaks paari aasta parast avatama, kuigi vahepeal olid kuuldused, et kasiino arendaja Las Vegasest hakkab pankrotti minema. Seni on mangurlus siin keelatud, aga siis koik muutub. Kuigi, kui palju nyyd praeguses maailmamajanduse olukorras paar superkasiinot siia mangijaid ja muidu turiste suudavad meelitada, on vahe kahtlane.

Ohtul kaisime Slumdog Millionaire'i vaatamas. Kino pooltyhi vaatamata koigile Baftadele ja Oscaritele. Hea film.

Vist oleme hakanud siin nii ara harjuma, et enam ei tundu nagu oleks ponevaid asju, millest kirjutada. See on uues kohas alati nii, et alguses on palju ja siis mone aja parast muutub see uus ja ponev igapaevaseks ja ei tule pahegi sellest kirjutada, kuigi teistele voiks see siiski veel eksootiline tunduda. Eelmise kolimise ajal sattusid katte Korea algusaegade markmed ja neid lugedes imestasin, kas toesti koik need kummalised kombed, soogid, ymbrus, inimesed on nii tavaliseks muutunud. Nyyd on sama juhtunud siin.

Kaisime pyhapaeval lastega loomaaias, aga see oli juba 4 voi 5 kord ja nyyd ei tundu enam, et oleks vaja sellest kirjutada, kuigi leidsime ikka uusi asju ja vaatenurki. Raoulil oli hea kohtumine iguanaga ja koik said proovida poni seljas ratsutamist.

Mina olen nyyd suur bikrami fann, sain oma lepingu muuta nii, et saan nyyd ainult Bikramit teha seal. Hasti hea trenn on. See nadal kolm korda! 

On kuidagi vaikne aeg siin tekkinud. Eelmine nadal ei juhtunud suurt midagi. Kaisin veel kaks korda Bikramis ja eile ka jalle ja olen muutumas soltlaseks. Lugesin seal, et keegi Hollywoodi prominent olla oelnud, et saab parast igat tundi "high". Ja toesti on paris eriline. Hasti intensiivne ja edasiminek on uskumatult kiire, iga korraga laheb paremaks - aga mitte kergemaks. See ongi see mote, et kergeks ei lahe kunagi. Kuumuses kuidagi keha tootab paremini. Paris omamoodi on ka see, et instruktor ei tee ise midagi kaasa ainult raagib, kusjuures tekst on praktiliselt sama iga kord. Ka vigu parandab ainult jutuga, mitte ei katsu ega venita ega keera kedagi oigesse positsiooni. Ja imekombel see tootab. 

Reede ohtul olime jalle tooga valjas. Ylemustele meeldib nii vaga see yks restoran, et oleme nyyd kolm korda jarjest samas kohas kainud. Sook on toesti hea - uus-meremaa loomaliha ja lammas, super! Aga suure seltskonnaga tuleb alati nii kaua oodata, seekord umbes 2.5 tundi! Yritus loppes karaokega...

Pyhapaeval vottis Robert yhe vaba paeva - esimese sel aastal ja kavatsesime soita Pulau Ubin'ile - yhele saarele siin, kus on huvitav loodus ja suhteliselt tsivilisatsioonist puutumata elu. Kahjuks oli Karl just sel paeval palavikus ja soit jai ara. Siis otsustasime, et laheme vahemalt valja sooma ja see loppes ka katastroofiga. Laksime yhte itaalia restorani siinsamas ligidal Holland Villages. Alguses paistis koik tore - lapsed said paberist laudlinale pilte joonistada ja koik olid roomsad. Sook ei olnud kyll suurem asi. Aga lopu poole hakkasin tundma, et midagi on imelik ja siis oli ainult vaja kiiresti koju soita. Nii et kui uksest sisse sain oli kiire lopuspurt kempsu poole ja koik tuli valja. Lapsed seisid seal ja imestasid ja kommenteerisid. Soime Robertiga samu asju, aga temal imelikul kombel ei olnud midagi hada. Ju see oli midagi just minu kala tyki sees. Raoul oli saanud minu kaest paar ampsu ja oksendas ka parast natuke, aga mitte nii hullusti nagu mina. Selline katastroofiline vaba pyhapaev siis. 

Jalle head uut aastat! Gong xi fa cai!

Hiina uue aasta tulemine alles ikka veel kaib siin, kuna seda tahistatakse kaks nadalat enne ja kaks nadalat takkajargi kuni esimese taiskuuni. Ja sinnani peaks veel nadal aega olema.

Meie oleme muidugi nendest pidustustest ainult korvalt osa saanud, aga siiski kyllalt. Eriti tanu lahketele naabritele, kes on kylla kutsunud ja oma lemmikmaiustusi pakkunud ja dekoratsioone naidanud jne. Naiteks hiina uue aasta nn joulupuu on pajuoksad kaunistatud punaste laternatega voi kasvoi punaste ymbrikega. Lastel olid koolides kontserdid - Beatrice oli nende lovitantsus lovi pea. Ja koik on tublisti hiina keeles laule harjutanud. Eriti populaarne tundub yks laul olevat, mida koik lapsed on oppinud ja mida mangitakse igas poes hommikust ohtuni. Poisid on ka mingeid tantse oppinud, aga kahjuks ei olnud vanemaid nende kontserdile kutsutud. Selle eest on koik saanud kohalikelt sopradelt punaseid ymbrikuid - hong bao - rahaga, enamast 2 dollarit, mis on koige vaiksem paberraha. Robert sai too juurest ka - loteriipilet sees, loodame koige paremat! Beatrice'i kooli kontserdil oppisime, et hiina uue aasta eelohtul peavad lapsed kaua yleval olema, siis elavad nende vanemad kaua. Selle saavutamiseks oleks pidanud muidugi Hiinalinna minema koos veel 200 000 singapurlasega, aga nii hakkajad me siiski ei olnud. Robert ju tootab iga paev, ka koik paevad, mis olid yldiselt vabad siinsele rahvale, nii et 5.30 arkamisega, ei jaksa eriti suurtesse rahvamassidesse ohtuti imbuda. Me kaisime lastega hoopis yhel vabadest paevadest aasia tsivilisatsiooni muuseumis, mis osutus nende jaoks isegi ponevamaks kui ma arvasin. Poiste sober Matthew oli ka kaasas ja siis kaisid koik neljakesi ja kummardasid Buddha kujude ees ja ytlesid gong xi fa cai. Ja seal on muidugi muudki ponevat lastele - hiina ooperi kostyyme, mida selga proovida ja igal pool filmikesi, mida korvaklappidega kuulata jne.

Laupaeva ohtul kaisime siiski ka rahvamassides - Chingay paraadi vaatamas. See tahendab hokkieni keeles maskeraad (nii et ei mingit gay seost!) ja tahistab alati hiina uut aastat. Hasti ponev oli - koik need tuldpurskavad draakonid ja muidu muinasjutulised veerevad rajatised. Ja meie isiklikuks korghetkeks muidugi meie taekwondo kooli osalus. Karl teatas, et tema tahab jargmine kord ka minna. Jargmine paev olidki kohe molemad vaga tublid trennis. Hasti tore oli kyll, sest Singapur oma paljude rahvustega on kirju ja ponev ja need olid seal koik kohal oma kirevate kostyymidega ja etteastetega.

Mina olen vahepeal proovinud Bikram joogat, mis on eriti hea. Kartsin, et ei tea mis juhtub, ikkagi nii soojas ruumis 90 minutit (40 kraadi). Aga yllatavalt ei juhtunud midagi hullu, hoiatati kyll, et moned on oksendanud voi minestanud esimene kord. Minu meelest oli vaga hea, nagu toeline trenn ikka. Parast oli lihastevalu sellistes kohtades, kus ma ei aimanudki mingeid lihaseid olevat. Homme jalle.

Sungei Buloh

Lumi

Suurem uudis on see, et meile tuli Lumi. Jah, just suure tahega, sest Lumi on Beatrice'i pisike valge hamster, kelle ta laupaeval oma taskuraha eest ostis parast pikka palumist. Poisid aitasid ka oma hoiukarpidega kaasa ja meie panime puuri jaoks juurde. Hasti armas loomake. Raoul on temaga seoses teinud mitu paris omaparast kommentaari. Yks toredamaid - ytlesin, et ta peab enne sooki minema kasi pesema, sest kaed on mustad, kui ta on hamstrit katsunud. Selle peale teatas Raoul - ei ole mustad, hamster on ju VALGE! Beatrice ei saa kaua kodust aragi olla, nii vaga hakkab kohe Lumikese jarele igatsema.

Pyhapaeval onnestus yle pikema aja jalle ka natuke Singapuri avastada. Robert sai parastlounal koju ja soitsime Sungei Buloh looduskaitse alale. See on saare loodeosas ja katab yhte viimastest allesjaanud mangroovidest. Kohe sissekaigu juures tervitas meid yks volask monitorsisalik - nii ligi 2 meetrine. Mangroovis saab kondida laudteel, nii et jalgu ei pea marjaks tegema ega krokodillihammustustega riskima. Krokodille kahjuks ei nainud, kuigi nad elavad seal kyll. Karl oli tahelepanelik ja avastas puu otsa ronivate krabide kolooniaid. Samuti nagime mitu sorti tyypilisi mangroovi kalu. Parast jaatisepausi tegime veel yhe suurema 3 kilomeetrise ringi margalal, mis on randlindude peatuspaik. Seal peaks olema hulgaliselt krokodille arvestades hoiatussilte ja mitu sorti madusid, kaasa arvatud 4-5 meetriseid pyytoneid. Kahjuks ei nainud yhtegi neist, ainult veel moned suured sisalikud, linnud, metsikud koerad ja krokodillijaljed mudas. Raja aares oli mitu "peidikut" lindude ja loomade vaatlemiseks ja yks korge vaatetorn. Yle mere paistis Malaisia nii ligidal, et vois naha inimesi liikumas ja kuulda moshee palvust. Koige ootamatum oli aga, et see koht ei tundunud yldse nagu Singapur - vaga vahe inimesi isegi pyhapaeva parastlounal. Muidu on alati ja igal pool miljoneid. 

Singapur valmistub Ha"rja aasta vastuvotmiseks ja meie opime hulga vanu kombeid. Tanu nelja pohireligiooni/rahvuse kooslusele on siin kogu aasta mingeid tahtpaevi tais, nii et ei olegi aega, kui mingeid dekoratsioone poodides ja tanavatel yleval ei ole. Joulukaunistused on asendunud hiina uue aasta teemalistega, eks nae, mis see jargmine on, kas moni moslemi voi india pyha. Hiina uue aasta marksonad on hong bao - ehk punased rahapakikesed, apelsinid, abalone ja muud meremolluskid. Ja ananassikoogikestest raagitakse ka palju. Koik need asjad on seotud tuleva ha'rja-aasta edukusega. Kuigi kuna Singapur on esimese aasia riigina ametlikult retsessioonis, on edu ootused tagasihoidlikud ja ilmselt voivad aasta lopus ennast edukaks pidada koik, kellel on onnestunud tookoht sailitada.

Lapsed opivad hiina uue aasta laulukesi ja Karl pidi eriti innukas tantsija olema. Beatrice'i koolis tuleb ka muidugi jalle temaatiline kontsert. Loodetavasti jouame Hiinalinna, et pidustustest omal nahal osa saada.  

Piinlik piinlik

Nyyd on lapsed juba kaks nadalat koolis tagasi ja ma ei ole omadega veel siia lehele joudnudki. Aga kuidagi oli palju paberitood ja igasuguseid kaike kogunenud, mis oli vaja eest ara saada.

Poisid on nyyd Singapuri systeemi jargi K1 klassis, see tahendab juba suuremate laste hulgas. Siin algab nimelt uus kooliaasta jaanuaris. Nii et on uus klassiruum ja uus opetaja ja uus programm. Kuigi enamus lapsi on samad. Ja uus opetaja teab neid hasti, sest ta oli varem nende korval klassis (seina ei olnudki vahel) ja asendas monikord nende vana opetajat. Uue asjana on neil nyyd arvutitunnid. Ei kujuta kyll hasti ette seda ... Karl mangib kodus ka juba mange aga Raoul kyll selle vastu suuremat huvi ei naita. Raoul muidugi ei taha jalle kooli minna, kuigi need "kurjad poisid", kes enne bussis pahandust tegid, on nyyd lainud. Ma ei saagi oieti aru, mis see asi on tema koolivastalisusega. Ykspaev oli taitsa hull asi. Opetaja sonul on voibolla probleem selles, et hiina keele ja arvuti opetajad olid Karli koigi ees kiitnud ja Raoul oli selle peale solvunud keeldudes hiirt katte votmast ja istunud klassi taha nurka. Kujutan seda hasti ette. Voibolla kui Karli teiste ees kiidetakse, saab ta armukadedaks. Kodus kyll midagi sellist tahele pannud ei ole.

Eelmine laupaev kaisime parast Taekwondot krevette pyydmas - hasti imelik koht oli. Seda korraldas poiste sobra Matthew ema. Votsime koigile lastele onged ja nagu arvata oli, pyydsid poisid umbes 5 minutit. Yhe pargi ja golfi driving range'i juures, katuse all tiigid/basseinid, inimesed istuvad ja ongitsevad, hiina popmuusika. Meie olime muiudgi ainsad valismaalased. Ongitsemine ei olnud eriti edukas. Nelja onge peale saime tunniga 2 krevetti - yks Beatrice ja yks mina. Neid sai seal kohapeal ka grillida, aga 8 inimese peale 2 krevetti oli ohtusoogiks natuke vahevoitu. Samas on ka olleaed ja restoranid, nii et soime seal kelleg teise pyytud kala ja oli tore niikuinii. Parast kaisid isad veel golfi harjutamas ja lastega laksime parki, oli juba pime ja hasti ponev.

Beatrice on tagasi oma koolirutiinis. Teeb kahel paeval peale kooli joonistamist ja shoti tantsu sel semestril, lisaks siis tennis ja klaver. Bassein on praegu nii kylm, et tydrukud keelduvad sinna sisse minemast ja oleme ujumistunnid hiina uue aasta jarele edasi lykanud. Lapsed on leidnud omale naabrite hulgast uusi omaealisi sopru, kellega klapivad nii hasti, et oleme iga ohtu valjas mangimas. 

Mina olen vahepeal sellest jousaalis nyhkimisest nii tydinenud, et otsisin omale yoga ja pilatese trennid ja teen seda nyyd vahelduseks. Paris hea on natuke valja saada ka. Ostsime Beatrice'ga rulluisud. Tema on juba ise selle uisutamise enam vahem selgeks saanud, aga homme saame igaks juhuks yhe tunni opetust ka. Proovisin tana ise salaja kui lapsed on koolis - edasi laheb vaga hasti, eks see on sama liigutus nagu uisutamine, aga pidurdamisega on suuri raskusi. Loodan, et saan selle homme selgeks. Siis oleks hea siin kanali aares soita vahelduseks.